Pirgit Toomel: sõber, kes võtab naistest ainult parima

Foto: SCANPIX

Üks üllatavamaid ja karmimaid asjaolusid, mida ma eelmisel nädalal tõdema pidin, on reaalsus, et mehed ei abiellu mitte koosolemise rõõmudest vaid hoopiski laste pärast, kui vanus ja aeg seda nõuavad. Kas päriselt?       

San Francisco on tuntud ärikeskusena sihtpunktiks paljudele karjääriinimestele, mistõttu võib ootamatult kohata mõnd kunagist tuttavat või endist töökaaslast, kes on tööreisil olles linna peale ära eksinud. Nii jooksin ka mina kokku oma ülikooliaegse sõbra Gustavoga baaris, kus käime töökaaslastega neljapäeva õhtuti burgereid söömas. Aega raiskamata vabandasin oma kolleegide ees ja istusin teise lauda, et sõbraga viimaste aastate suursündmustest ja elust enesest rääkida.

Eluvennana jagas ta mulle oma kogemusi parimatest pidudest ja mainekamatest seiklustest, kuni rääkisin oma suhtest Ülemusega, vaoshoitud kihlumisest ja targu peetavatest pulmaplaanidest, mis said eelmisel nädalal avalikult ka kolleegidele teatavaks tehtud. Erinemata igast teisest reaktsioonist, ei jäänud alla ka tema imestunud nägu ja küsimus: «Millal võib pisiperet oodata?» Küsimusele küsimusega vastates: «Kas abielu tähendab alati kohest laste saamist?»  

Varem või hiljem asendub iga romantiline suhe igava ja tüütu reaalsusega ning saab olema kõike muud kui see, mida inimesed endale ette kujutasid. Inimestel tuleb oma pilvepealsetest unistustest ärgata, illusioonide purunemisest tekkinud pettumustega tegeleda ja reaalsusega silmitsi seista. See ei ole hetk, mil keegi oma olukorra peale käsi plaksutaks, kuid sellest välja rabelemine on märk valmisolekuks päris eluetappideks. Inimestel tuleb mõista, et abielu ei ole sihtkoht, vaid teekond, mis rajaneb mõlema poole reaalsetel pingutustel, seistes silmitsi nii elu tõusude kui mõõnadega. Vastupidisel juhul oleks liiga hilja endalt küsida «Miks ma laste saamisega kiirustasin?»

Nähes Gustavot muhelemas, nõustus ta peale mõne hetkelist pausi minu nägemusega. Lisades, et see on ka üks peamisi põhjusi, miks ta eelistab elu nautida ühe tüütu reaalsuse (tüütu reaalsus?) asemel erinevate naistega. Kas parem ei oleks kõigist parim võtta (ainult parim?) ja seejärel edasi liikuda, kuni aeg on reaalselt küps pere loomiseks ja laste saamiseks? Võrreldes stabiilse mugavusega on inimesed suhte purunemise hirmus palju altimad teise heaolu nimel töötama. Hoia pinget, sest isegi Oscar Wilde ütles: «Abielu ei ole nendele, kes tahavad olla armunud». Milleks elada hallis reaalsuses praegu, kui see sind karmis tulevikus niikuinii ees ootab? (Kas ta tõesti nimetas suhet halliks reaalsuseks?)

Hävitades oma argumentidega minu häguse, kuid romantilise visiooni armumisest, «ma ei kujuta elu ilma sinuta ette» armastusest ja abiellumisest liblikaid täis kõhutundest ning muutes selle luukeresid täis õudusunenäoks. Kas abielu on sündmus, mis peaks põhinema siiral õnnel ja impulsiivsel otsusel või on tegemist hoopiski järgmise sammuga ette planeeritud eluteel, mis hõlmab ka laste saamist? Kas mees suhtub naisesse täie tõsidusega alles siis, kui tal on reaalselt plaanis hakata peret looma ja lapsi sigitama? Kõik need lootused, milles naised elavad... Pingutused, mis teise nimel tehakse… on mõttetud? Kas me olemegi neile kõigest ahjud, mida mehed kui pagarid ükspäev küpsetamiseks vajavad?