Pirgit Toomel: valentinipäev kui õudusunenägu

Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Inglismaalt alguse saanud Püha Valentini päevast, mil noored saatsid armastatutele anonüümseid tervituskaarte, on tänapäevaks kujunenud üks suuremaid kommertssündmusi.

Ameeriklastele on valentinipäev kui armastusfestival, mil lillepoed on täidetud roosade ja punaste roosidega, poe vaateaknad kaunistatud sädelevate südamete ja Cupidodega ning kaupmehed varustatud ebamõistlikult suurte šokolaadi kogustega ja kommikarbi mägedega. Varjutades oma hiilguse ja säraga igasuguse Eestis pakutavad «Armastuse praadi» ja «valentinipäevasupi». Kas sa teadsid, et valentinipäeval kulutavad ameeriklased keskmiselt 13,2 miljardit dollarit kingituste ostmisele?

Sellest sündmusest on kujunenud omamoodi ostlemishullus, mil inimesed peavad oma väljavalitu kingitustega üle valama. Lisaks soosib valentinipäev armunuid abieluettepanekuid tegema, ebamõistlikke üllatusi korraldama ja tulevikku puudutavaid lubadusi loopima. 14. veebruaril armastatu tähelepanuta jätmine oleks ilmselge märk vähestest tunnetest. Mistõttu näitab kohalik statistika, et 53 protsenti ameeriklannadest lõpetavad oma suhted, kui kavalerid neid valentinipäeval väärikalt meeles ei pea. India keiser Džahan ehitas armastuse märgiks oma naisele Taj Mahali ja tema ei suuda 14. veebruaril lilleõitki kinkida?  

Kontorites toimuv on omamoodi kirjeldust vääriv vaatepilt, mida saab iseloomustada lõpmatu naiste poolse sädistamisega ja väga tiheda ringisagimisega. Varahommikust alates ootasid naiskolleegid kullerit, kes neile endale või mõnele kaastöötajale lilled, kommikarbi või mõne muu kingituse kohale toimetaksid. Seda entusiasmi nähes meenus mulle lapsepõlv, mil ootusärevus jõuluhommiku eel ei lasknud magama jääda. Endamisi mõtlesin, et kui paljud nendest naistest kuuluvad nende 15 protsendi hulka, kes endale ise valentinipäeval lilli saadavad? Järgnes lillekimpude võrdlemine ja üksteise võidu kaartide ette lugemine... Suureks üllatuseks toimetas kuller ka minu lauale lillekimbu, mille peale uudishimulikud kaastöötajad ümber minu kogunesid ja seal peidus oleva kaardi avada palusid. Viisakusest tõmbasin ümbrikust välja punase südame, misjärel silmasin seda privaatselt ja alles seejärel avalikult:

1150 El Camino Real, kell 19:00.

Riietus: Smart.

Sinu Valentin.

Anonüümne kutse õhtusöögile, mille osaliseks ma sain, on Ameerikas üks levinumaid žeste, millega oma kallimat valentinipäeval üllatada. Isiklikult olin rohkem kui õnnelik, et Ülemus mulle lilli saates head meelt valmistada soovis ja samal ajal ka meie saladust hoides kaardile anonüümselt alla kirjutas. See oli üks minu esialgsetest nõudmistest. Oma afääri hoiame kolleegide ees saladusena niikaua kuni ma endale uut töökohta ei ole leidnud. Mul ei jäänud ka märkamata «lõppematu sõlm» kaardi teisel poolel, mida Loitsukelder iseloomustaks surematu ja igavese armastuse märgina.

Õhtul sihtkohta jõudes avastasin end hoopiski klassikalise restorani ala asemel eramajade elamurajoonist. Majale lähenedes tuli mulle ukse peale tuli vastu kelner, kes minult mantli seljast võtta aitas ja õhtusöögiks kaetud laua taha juhatas. Muusika, tuba täis küünlavalguse kuma… Teades, kui tähtis on valentinipäev ameeriklastele ja milline armastuse hullus neid antud kuupäeval tabab, ei suutnud ma rõõmust naeratamist lõpetada. Ma olin enam kui kindel, et Ülemus üllatab mind meie uue ühise koduga. Kuid nii nagu elu on kiire ootamatuid pöördeid võtma, oli ka minu unistus kärme õudusunenäoks muutuma. See ei olnud Ülemus, kes mulle lilled ja kutse saatis, vaid turundusosakonna juhataja, kes naeratades õhtusöögiks kaetud lauale lähenes. Mul kulus minut, et lauast püsti tõusta, uksest välja tormata ja takso leida, et sealt minema sõita.

Mis te arvate, kumb meist kumma silmis «hullema» inimesena tundub?