Elo Mõttus-Leppik teab, et ka kleidivärvid kõnelevad

Värskeim kleidiost: «Stereo» saates kantud Liisi Eesmaa kleit rändas kodusesse riidekappi. Ehe Ivo Nikkololt. Foto: Erakogu

Kanal 2 saatejuht ja reporter Elo Mõttus-Leppik on teleekraanil kandnud pea kõike sukeldumisülikonnast India sari ja pika õhtukleidini. Osakese oma kleidigaleriist ta teie ette laotabki.

Kui teleshow’s on stilistid riietumisstiili enamasti paika pannud, siis uudi­seid tehes ei tea reporter hommikul kodust väljudes sageli, kas võttepäev viib teda riigikogusse, põldude vahele või hoopis purjekaga sõitma, kirjeldab teleajakirjaniku argipäeva Elo Mõttus-Leppik.

Temalgi on tulnud viigipükstele tõmmata kummikud ja minna arheoloogidega värskelt avastatud Wismari raveliini käikudesse, kuhu polnud inimjalg umbes sada aastat astunud ning kus tükati tuli suisa mudas roomata. Käikudest välja tulles jäi tal pool tundi, et end puhtaks pesta, riided vahetada ja Eesti Panga pressikonverentsile jõuda.

Kord viis päeva esiuudis ta aga uhiuutes kingades ootamatult ühte tallu tegema lugu illegaalsest puskariärist. Sündmuspaigas oli põrandale läinud hapet, nii et võtteplatsilt lahkus ta kingataldadeta.

«Eks sellepärast olegi ajakirjanike igapäevasteks lemmikrõivasteks pigem teksad ja madalad jalanõud. Need ei vea kunagi alt,» ütleb ta, kui läkiläkis, jopes, mustrilistes retuusides ja pikas kampsunis läbi lume me kohtumisele jõuab.

Ent kaamera ja teleekraan nõuavad tihti ka etiketireeglite järgimist ja pidulikumat välimust. Kleite sealhulgas. Mõne aasta eest presidendi delegatsiooniga Rootsi riigivisiidil kuningat külastades tuli iga kohtumise ja õhtusöögi puhul lisaks sisulisele ettevalmistustööle mõelda läbi ka rõivaste valik. Siis osutus asendamatuks must ja mitte liigselt paljastava dekolteega kleit, pidulikel õhtusöökidel tuli kuningalossis aga kanda pikka tualetti.

Taaskasutus sümpaatne

Samamoodi kuulub pikk õhtukleit vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtu juurde – Elo Mõttus-Leppik on kajastanud seda sündmust juba aastaid. Ja kuigi ta teab, et just siis ei tohiks jätta kleidivalikut viimasele minutile, sest moekunstnikud upuvad töösse ja enamik pidukleite on välja laenutatud, on ometi juhtunud ka seda, et mõne päevaga tuleb leida päästeingel, kes kleidi valmis teeb.

Teda on sellistel puhkudel hädast välja aidanud kaksikõe ämm Tiina Tibar, kunagine Tallinna moemaja direktor, kes praegu juhib üht rõivatööstust ja kes on leidnud talle kiirelt hea õmbleja. Ta aitas naist ka siis, kui too endale seitsmendal raseduskuul kuidagi sobivat pidukleiti ei leidnud. Tol korral sai ta omale fuksiaroosa ampiirlõikelise õhtukleidi, mis õmblusvabriku originaalmudelina oli disainitud lühikeseks, kuid tehti talle osavalt ümber pikaks.

«Seda olen veel hiljemgi mitu korda kandnud, kuid vööga, mis piha esile toob,» räägib Elo Mõttus-Leppik, lisades, et tema garderoobis on teisigi kleite, mis originaaliga võrreldes uudsema näo ja kujuga. Näiteks punane õhtukleit, mis on tal seljas olnud «Unelmate pulma» finaalsaadet juhtides ja vabariigi aastapäevalt reportaaže tehes, sai moekunstnik Hekatebiancalt ehk Katrin Kotkaselt veidike teistsuguse silueti ja efektse tikanditega vöö.

«Mulle on sümpaatne taaskasutus. Kohati on lausa valus vaadata tarbimisühiskonna kultiveeritud mõttetut raiskamist,» toob ajakirjanik välja ühe olulisema põhimõtte, mida ta ka oma riietuses järgib.

Nii hindabki ta pigem ajatut klassikat, lihtsust ja looduslähedust, mitte lühiajalisi moeröögatusi, millega pole paari kuu pärast enam midagi peale hakata.

Muidugi armastab ta kleite ka tööväliselt, eriti suvel. Erilisi lemmikuid tal pole, kuigi üks Kuubalt ostetud käsitsi kootud helebeež on küll eriliselt armas. Ka mõni stilisti valitud ekraanikleit on meeldinud sedavõrd, et rändab hiljem pärast rahakoti kergendamist isiklikku riidekappi – Liisi Eesmaa kärtsroheline kleit «Stereost» on neist värskeim.

Moest olulisemaks peab naine aga rõiva värvi, sest ka see kannab endas sõnumit. Ühel oma saatejuhitöö olulisemal intervjuul Tema Pühaduse dalai-laamaga kandis ta tagasihoidlikku valget Montoni kleiti. Sest valge on kõikide värvide algus, puhtuse ja heleduse värv. See sümboliseerib elu algust, aga ka lõppu neile, kelle sihiks elus on valgustumine.

Ehe annab kleidile uue näo

Muide, intervjuule tulles küsivad külalised sageli, mida selga panna. «Kandke puhtaid värvitoone ning vältige musta ja halli,» soovitab saatejuht. Miks? Sest see muudab inimese märkamatuks. Kui aga saatekülaline tuleb kaamera ette mõnd sõnumit edastama, on ju oluline, et ta ses infopaljususes-müras silma torkaks. Kui veel tahta eriti meelde jääda, tuleks kanda punast, mis aitab mõjuda jõulise ja atraktiivsena. Ent kui keegi soovib teleekraanil mõnda skandaali siluda, tasuks punast pigem vältida, sest see värv võib mõjuda ka agressiivselt.

«Poliitikud on selle ammu läbi hammustanud,» nendib saatejuht ja meenutab hea näitena Kristen Michalit, kes Silvergate’i skandaali ajal esines telestuudios valges kampsunis. Rahu, puhtuse ja süütuse värv valge aitas kaasa luua poliitikul just säärast kuvandit, mida tol hetkel oli vaja. Kuigi, hiljem tõi film «Seenelkäik» valge kampsuni kui suhtekorraldusliku rõivasoovituse fookusesse ja pani sellega üldsuse ka Michali valiku üle pisut muigama.

Neile, kes tahavad mõjuda usaldusväärse, kindla ja rahustavana, soovitab Elo Mõttus-Leppik seevastu riietuda sinisesse – ka politseinike ametivorm on paljudes riikides sinine, toob ta näite.

Ning selle asemel et osta tihti uut riiet, vahetab ta pigem efektseid ehteid, sest ka nendega võib anda vanale kleidile uue ilme. Eriti meeldivad talle Indiast ja Tiibetist toodud ehted, amuletid ja kivimid, milles on eriline vägi sees.