Naise pihtimus: olin abielus seksisõltlasega

Foto: SCANPIX

Anonüümne blogija kirjutab portaalis The Stir oma abielust, mille ta lõpetas, sest ei suutnud vastu tulla mehe pidevale seksinõudmisele.

Uue suhte alguses on seks uus ja vägev. Siis tahaks seda kogu aeg. Armumise eufooria ei lase ratsionaalselt mõelda, et elus võib peale seksi ka midagi muud olla, sest puudutused on nii ergastavad, sina meeldid temale ja tema meeldib sulle. Hormoonid möllavad ja tundub, et reaalsustaju on nihkes.

Alustades suhet kellegagi, kelle vastu on eriti tugevad tunded ja suur kirg, käituvad mõlemad justkui seksisõltlased. Sa tahad seksida kohe, kui isu tuleb, hoolimata tagajärgedest. Mis sest, et jääd natuke tööle hiljaks, üks kähkukas on seda väärt.

Pikapeale hakkavad aga tunded jahtuma. Lõpuks minnakse kas lahku või areneb suhe teisel moel edasi. See suhe pole ehk enam nii erutav, aga on kohe kindlasti palju mugavam. Teineteise kehasid õpitakse väga hästi tundma, samuti nagu õpetakse ka teineteise iseloomu paremini tajuma. Nõnda saavad partnerid juba vihjetest aru, kui teisel on veidi kehv olla ja ta vajab kaasa mõistmist.

Aga mitte siis, kui sa oled seksisõltlane.

Ma sain aru, et olen abielus seksisõltlasega, alles aastaid pärast laulatust. Enne abiellumist käisime me ainult mõned kuud, seega võib öelda, et olin isegi siis alles seksisõltlase faasis ja lubasin, et armastan teda, kuni suren.

Lõpuks tahtsingi ma surra.

Minu eksabikaasa arvas päriselt, et minu keha kuulub talle ja mul pole õigust seda talle keelata. Kui ma olin tema lähenemiskatsete vastu tõrges, sest olin näiteks laste kantseldamisest lõpmatult väsinud, või tundsin end halvasti, või lihtsalt ei soovinud sel hetkel seksi, siis keeras ta mulle külma südamega selja ja ohkas sügava kannatajahäälega. Nutsin end magama, sest ma tahtsin tunda armastust ka seksimata.

Mees teatas, et ta tahab seksida vaid ühe korra päevas, tulles mulle vastu, sest tegelikult oleks normaalne seksida kolm korda päevas. See aga tundus talle endalegi liialt suure nõudmisena. No näete, ta oli nii suurejooneline. Miks ma siis seda ei talunud?

Kui oled koos kellegagi, kes tahab kogu aeg seksida, siis ei teki sul kunagi võimalust seda ise tahta. Sa tead, et ta mõtleb sellele kogu aeg. Ainult nii tunneb ta, et elab ja see mõjub sulle endale kohutavalt kurnavalt.

Ta hakkas vaatama rohkem pornot. Ma lootsin, et ta hakkaks suhtlema teiste naistega, aga kannataja mees nagu ta oli, mulle tundub, et ta psüühika poleks sellele vastu pidanud. Porno moonutas veelgi tema ootusi seksile ja ta muutus minu vastuseisu pärast järjest kibestunumaks, sest ma ei tahtnud seksida rohkem kui kolm või neli korda nädalas.

Ta hakkas mind väljaspool magamistuba samuti ignoreerima ja minu meelest ei olnud meil viimasel kahel abieluaastal ühtegi normaalset vestlust. Ma proovisin temaga sellest rääkida, aga tema meelest polnud mingit probleemi ja ma kujutasin seda endale ette, sest tema ju armastas mind nii väga. See oli minu, mitte tema probleem.

Lõpuks hakkasin üha rohkem keelduma ja kui ta mind puudutas, tundsin vastikust. Kõik puudutused pidid viima seksini. Üsna suhte alguses ignoreerisin üht ohumärki, kui ta ütles, et puudutada ei ole mõtet, kui see ei vii seksini.

Kui ta hakkas oma ihade rahuldamiseks end mulle lihtsalt peale ajama, ei saanud ma seda nimetada vägistamiseks, sest ma ei keelanud teda. Mis sest, et ma enne ütlesin, et ei taha. Ma lihtsalt lebasin seal, vihates ennast ja vihates teda. Lootsin, et ta petaks mind, et mul oleks põhjus ta maha jätta. Ta vihkas seda, et ma enam seksi ei nautinud.

Käisime ka paariteraapias, aga terapeut tahtis mulle kõigest antidepressandid välja kirjutada. Sel hetkel ei olnud mul rohkem jaksu, et teise terapeudi juurde minna. Samal ajal hakkasin aga käima individuaalnõustamises, et tasahaaval enesehinnangut taastada.

Ühel õhtul lükkasin teda endast jõuga eemale ja ta lõi rusikaga patja minu pea kõrval. Esimest korda olin tõeliselt hirmul. Ta keeras mulle selja ja juba minuti pärast hakkas norskama. Ma olin terve öö üleval ja mõtlesin, mida teha.

Hakkasin vaikselt raha kõrvale panema. Enam ma ei üritanudki temaga rääkida. Elasime koos nagu kaks jääkuubikut. Lapsed olid väga ärevil. Paar kuud pärast padjalöömisintsidenti palkasin advokaadi ja andsin lahutuse sisse. Kolisin lastega välja, võttes kaasa vaid oma auto, pildid ja mõned riided.

Pärast seda läks põrgu lahti, sest ühtäkki olin südametu mõrd, kes jättis oma truu ja pühendunud kaasa ilma põhjuseta maha. Mind on näkku hooraks sõimatud. Ma olen kaotanud sõpru ja tuttavad vaatavad mind sellise pilguga, nagu ma teeks ülisuure vea. Mulle on öeldud, et ma rikkusin oma laste elu ära, kuigi tegelikult läheb neil paremini kui varem.

Minu läheb ka paremini. Mu keha kuulub jälle mulle ja ma ei lase enam kunagi end kellelgi vastupidises veenda.