Kärgperes kehtivad pisut teised reeglid

Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Eestis leidub üha rohkem selliseid peresid, kus on kokku saanud mees ja naine, kel on lapsi ka eelnevast suhtest. Kärgpere sujuva toimimise eeldus on, et möödunud suhte purunemise põhjus oleks selge, sest muidu võib korduma jääda vana suhtemuster.

Karin (24, nimi muudetud) möönab, et nemad on alles kärgpereks kujunemas. Mehel on eelmisest abielust kaks poega (12- ja 8-aastane), Karinil endal on poeg (kuueaastane) ning nüüd ühendab neid kõiki beebieas tütar.

Karini sõnul on kohaneda mõnevõrra keeruline. «Kõige raskemaks peamegi ilmselt mõlemad seda elukorralduse paikaloksumist ning laste harjumist uue eluga,» nendib Karin ja lisab, et peagi jõustub tänu kohtuotsusele uus kord, mille järgi veedavad Karini ja tema elukaaslase lapsed edaspidi suurema osa ajast koos, ühise katuse all. «Alguses oli keeruline saada ka teise poole lapsi meie juurde, et saaksime osa nende elust ja vastupidi. Oli tagasilööke ning oli ka niisama mustamist kohtusaalis,» meenutab naine aega, mil peremurede lahendamiseks oli vaja välist abi.

Kui Karin mehega tutvus, arvestasid nad kohe alguses, et kummalgi on seljataga lahkuminek ja eelmisest elust ka lapsed. «Võtsime aega, et alguses üldse teineteist tundma õppida, ning siis julgesin alles mina tutvustada oma last,» räägib Karin. «Märksa hiljem sain mina tuttavaks tema lastega. Üks poistest oli veidi avatum ning temaga tekkis klapp kiiremini. Teise lapsega pidin natuke kauem vaeva nägema, et ta mind ei pelgaks ning tekiks usaldus.»

Kõige paremini tundis Karin, et mehe lapsed on teda usaldama hakanud, siis, kui perre saabus pesamuna. «Kõik lapsed hoiavad väga oma õekest ning see tekitas ka meie kõigi vahel veel suurema kiindumuse ja usalduse.»

Kunstiterapeut Ethel Espenberg (40) on olnud kärgpere ema juba mitu aastat. Endal on tal teismelised poeg (19) ja tütar (16) ning mehel on kaks teismelist poega (18- ja 15-aastane) ja kuueaastane tütar. Erinevalt Karinist on Etheli peres konarused suuremalt jaolt juba maha lihvitud, kuigi neilgi oli alguses kohanemisraskusi.

«Mina olin mehe lastega alguses rohkem koos ja seetõttu käis ka kohanemine üsna kiiresti, kuid loomulikult mitte valutult,» meenutab Ethel ja toonitab, et arvestada tuli ka laste teismeeaga. «Mehe noorima lapsega oleme tuttavad aga peaaegu tema sünnist alates. Abikaasa on täna minu lastele väga hea kaaslane ja ma arvan, et mu poeg suhtleb temaga rohkem kui minu või oma isaga. Kärgpereks kasvamise juures sain palju imestada selle üle, et isiksustevaheline sobivus ja sarnasus ei jookse alati pereliini pidi.»

Kui oma lapse korrale kutsumine tuleb vanematel üsna loomulikult, siis teise lapse distsiplineerimise puhul võib tulla ette tõrkeid. Karin on enda sõnul tihti segaduses ega tea, kuidas toimida, kui mehe lapsi tuleks manitseda. «Kardan lapsi sellega endast eemale peletada. Kõike lubades võib aga tekkida jällegi hullem seis,» selgitab ta.

Noor ema teab, et iga laps on erinev ja vajab omamoodi lähenemist. Siiani pole nende peres ette tulnud, et keegi heidaks ette ebavõrdset kohtlemist. «Hätta pole me siiani jäänud. Ning eks kommi- ja taskuraha saavad lapsed meie peres siiski võrdselt.»

Kogenud Etheli jaoks ei ole partneri laste korralekutsumine raske, sest tavaliselt mõtleb ta enda jaoks hästi selgeks, miks midagi nõuab. Kui kõik on endale selge, pole seda raske teistelegi selgitada.

«Minu sõna kuulavad lapsed hästi, aga siinkohal on jälle ilmselt olulisemad isiksuseomadused. Oluline on see, kas laps usaldab sind – kas ta usub, kui ta su juttu kuulab, et seda tasub tõsiselt võtta,» räägib Ethel.

Terapeut ütleb naljatamisi, et ülimat võrdsust järgides tuleb kõigile lastele mootorratas osta, kui üks seda tahab. «Ja riielda tuleb ka kõikidega korraga ja kogu aeg,» muheleb ta. «Meie lapsed ebavõrdsust eriti kurtnud ei ole, sest ma pole end eriti reklaaminudki mingi võrdsusjumalannana. Oluline on, et kõik saavad, mida vajavad, ja vajadused on pereliikmetel väga erinevad. Mis pole aga sugugi samad, mis tahtmised.»

Võrdsuse pärast muretsemine annab Etheli selgitusel lastele võimaluse vanemate süütundega manipuleerimiseks. See võib aga olla lapsele üsna tulus, kui ta selle oskuslikult ära õpib.

Karin on märganud, et kärgperesid on Eestis palju: mõnel läheb paremini, mõnel kehvemini. Oma pere puhul loodab ta, et laste vajadused ei jää tagaplaanile. «See on omamoodi ring – kui käitud lastega vabalt ja vanemlikult, mõistad nende muresid, siis puuduvad koduõhkkonnast pinged. Ja kui pinge puudub, jõuab laste käitumine kajana sinuni tagasi,» usub ta. «Seega, kõik toimibki vaid siis, kui kõik on oma rolliga peres rahul.»

Ethel Espenberg on oma praktikas näinud, et vanemad jagavad vastutust väga erinevalt. On neid, kes pelgavad ega taha end pikka aega uue perega tugevalt siduda, nimetades end «ema sõbraks» või «isa sõbrannaks». «Lastel on aga sel puhul vahel keeruline aru saada, mis rollis see uus täiskasvanu nende jaoks olema peaks,» nendib ta. «Mulle tundub, et kõige suuremaks raskuseks kärgperele saab see, kui ema või isa jääb pikaks ajaks läbitöötamata häbi- või süütunde lõksu ja see jääb moonutama edasist toimetulekut ja häirima normaalseid suhteid nii täiskasvanute kui laste vahel.»

Ethel arvab, et nii nagu on tavaperede hulgas neid, kes tulevad hästi toime, ja neid, kes üldse ei tule, samamoodi on ka kärgperedega. Pigem loevad muud näitajad: toimetulekuoskused, omavaheliste suhete laad, majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid. Ei ole olemas ühte tüüpilist kärgperet, vaid terve skaala, alustades kehvadest ja lõpetades väga hästi toimetulevate peredega.

Õnnelikuks saamine uues paarisuhtes ja uues peres sõltub terapeudi sõnul hoopis sellest, kuidas möödunud suhte kurb lõpp läbi töötatakse. Oluline on seejuures teadvustada, milline oli enda roll möödunus, sest alati on neid, kelle kõik järjestikused suhted on ühtviisi keerulised, ja on neid, kes õpivad ning võtavad vastutuse oma elu eest.

Karin julgustab samuti üksikvanemaid mitte kartma uue pere loomist. «Ei tasu käia oma eelmise elu ja hirmu varjudes. Kui on soov ja tahe edasi minna, siis miks mitte seda ühiselt teha? Kärgpere hakkab toimima, olgugi et alguses vajab see kohanemist. Ei tasu ka peljata, kui uuel elukaaslasel lapsega kohe suurt klappi või sidet ei teki. Küll ka see tekib, kui ise soovida ja vaeva näha,» kinnitab ta.

Ethel Espenberg on oma kärgperest kirjutanud ka blogis eluvaatlejad.blogspot.com. Teraapia kohta leiad lisa www.kunstiteraapiad.ee