Margit Härma: Mina, Punane Veri! (2. osa)

Margit Härma Foto: SCANPIX

Teine indiaanisuvi vanaema juures maal algas kole külmade ja sajuste päevadega. Kuni jaanipäevani oli väljas tõeline koerailm, ei saanud ujuma ega metsa. Igavlesime tädipojaga toas, lugesime, mängisime kaarte ja vahtisime televiisorit. Aga aastal 1978 ei olnud telekava kuigi põnev. Vahelduseks otsisime mööda lauta ja lakka ühe kana «salapesa». See kavalpea oli otsustanud pesitseda vahel lehma latris, vahel räästa all, vahel vanas aiakärus. Leitud munad kloppisime kohe kogelmogeliks. Vahel käis autolavka, siis sai limonaadi ja kamašokolaadi osta. 

Eelmine suvi oli lõppenud minu suguharust väljaviskamisega ehk suguharusse kuulusid siis vaid Pealik Must Surm (minu tädipoeg) ja vanaema kaks koera: Valge Hirv ja Väle Põder. Tundus, et Pealikul hakkas väga igav juhtida sellist indiaani suguharu, kuhu kuulus rohkem neljajalgseid kui kahejalgseid. Pealegi olid Ohulepa külas peale täiskasvanute ainult Mõisa tüdrukud ja Veski Liina, aga mitte ühtegi poissi. Lubaduse peale, et olen tulevikus sõnakuulelikum, võttis Pealik mind lõpuks armulikult tagasi suguharu rüppe. Sain tagasi oma tunnusmärgid, suled ja loa vahel kasutada vibu.

Tõelised punanahad ei istu toas, vaid kütivad ja võitlevad kahvanägudega. Eks meie siis otsisime jahedate ilmadega õues tegevust. Sooja saamiseks tegime tihti vigvamis tuld ja kükitasime madalas suitsuses püstkojas, kuni kõht tühjaks läks, siis käisime kahvanägusid ehk vanaema sahvrit röövimas.

Tal oli alati sahvrisse keedetud mune ja midagi võileiva peale panemiseks varutud. Metsas leidus ka söödavaid liblesid, marju ja seeni. Pealegi oli vanaema päeval alati tööl ja üldse ei pahandanud, kui me ise süüa tegime. Ta oli meile õpetanud, mida söödavat tohib metsast korjata, ja näidanud leiukohti.

Kui Pealik vahel sooja toitu tahtis, läks oblikasupi tegemiseks. Pealik tegi tule ja sättis vett täis paja tulele. Mina harvendasin porgandipeenraid, korjasin oblikaid ja punet. Küll see võttis kaua aega, enne kui vesi keema läks ja kartulid-tangud pehmeks keesid. Lõkkesuits kippus silma ja kere oli kole hele, aga kui siis sai supile hakitud keedumuna ja ohtralt hapukoort peale pandud, võileivakäär kõrvale võetud – ossa, küll siis alles toit maitses!

Ega me kogu suppi jõudnud ära süüa ja tassisime siis tahmase paja tuppa. Vanaema maitses ka ja ütles, et on ikka üks lurr, killukestki liha pole sees.

Suve lõpupoole kuulsime külameeste käest, et vana kruusakarjääri taga soos, mahajäetud turbaaugust oli leitud vähke. Olime muidugi kohe jaol. Nägime neid vuntsidega elukaid esimest korda: olid ikka päris hirmsad oma punnis silmadega ja muudkui vehkisid sõrgadega. Pealik teadis, et väikseid ei tohi võtta.

Käisin talle oma suure vaevaga kinni püütud vähke näitamas ja tema muudkui põlgas need liiga väikeseks. Parajad vähid panime Pealiku särgi sisse ja tassisime koju. Keetsime need koos tillivartega soolvees ära ja pistsime nahka. Vanaemale jätsime ka ühe priskema maiustamiseks. Hiljem leidsime veel paar põlvesügavust oja, kus vähke leidus, aga seal olid kaanid ka.

Suve lõpus sadas päevade kaupa. Ühel heal päeval otsustas Must Surm, et nüüd on aeg heinalakas vihmatantsu tantsida, ja pistis ise kätega vehkides ringi trampima. Sattusin segadusse – vihmatantsu tantsiti ju vihma väljakutsumiseks. Aga mis siis, kui me mõlemad oleks hakanud tantsu vihtuma ja vihma kutsuma? Äkki oleks sadanud mitu aastat järjest? See oli ju puhta rumal mõte!

Pärast seda vihmast päeva heitis Pealik mu uuesti suguharust välja. Ohulepa suguharu skvoo Punane Veri lakkas olemas. Pealik võttis endale nimeks: Üksik Lendav Kull.