Eelmine suvi oli lõppenud minu suguharust väljaviskamisega ehk suguharusse kuulusid siis vaid Pealik Must Surm (minu tädipoeg) ja vanaema kaks koera: Valge Hirv ja Väle Põder. Tundus, et Pealikul hakkas väga igav juhtida sellist indiaani suguharu, kuhu kuulus rohkem neljajalgseid kui kahejalgseid. Pealegi olid Ohulepa külas peale täiskasvanute ainult Mõisa tüdrukud ja Veski Liina, aga mitte ühtegi poissi. Lubaduse peale, et olen tulevikus sõnakuulelikum, võttis Pealik mind lõpuks armulikult tagasi suguharu rüppe. Sain tagasi oma tunnusmärgid, suled ja loa vahel kasutada vibu.
Tõelised punanahad ei istu toas, vaid kütivad ja võitlevad kahvanägudega. Eks meie siis otsisime jahedate ilmadega õues tegevust. Sooja saamiseks tegime tihti vigvamis tuld ja kükitasime madalas suitsuses püstkojas, kuni kõht tühjaks läks, siis käisime kahvanägusid ehk vanaema sahvrit röövimas.
Tal oli alati sahvrisse keedetud mune ja midagi võileiva peale panemiseks varutud. Metsas leidus ka söödavaid liblesid, marju ja seeni. Pealegi oli vanaema päeval alati tööl ja üldse ei pahandanud, kui me ise süüa tegime. Ta oli meile õpetanud, mida söödavat tohib metsast korjata, ja näidanud leiukohti.
Kui Pealik vahel sooja toitu tahtis, läks oblikasupi tegemiseks. Pealik tegi tule ja sättis vett täis paja tulele. Mina harvendasin porgandipeenraid, korjasin oblikaid ja punet. Küll see võttis kaua aega, enne kui vesi keema läks ja kartulid-tangud pehmeks keesid. Lõkkesuits kippus silma ja kere oli kole hele, aga kui siis sai supile hakitud keedumuna ja ohtralt hapukoort peale pandud, võileivakäär kõrvale võetud – ossa, küll siis alles toit maitses!
Ega me kogu suppi jõudnud ära süüa ja tassisime siis tahmase paja tuppa. Vanaema maitses ka ja ütles, et on ikka üks lurr, killukestki liha pole sees.
/nginx/o/2014/02/08/2804238t1h6738.jpg)