/nginx/o/2014/02/09/2806310t1hf39c.jpg)
Kaks nädalat tagasi lõppenud Pariisi kõrgmoenädal pakkus ilu-elamusi nii voogavate õhtutualettide austajaile kui ka kelmikama ja mitte nii konventsionaalse stiili armastajaile.
Pariisi kõrgmoenädal pakkus kõigile silmailu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga rõivakollektsioon on üldjuhul stiilne tervik, mis sünnib silmapaistvamate mudelite ja harmoonilisemate komplektide koosmõjul. Mind on alati köitnud küsimus, et kes ikka on lõpliku, lavale jõudva lõpp-produkti, idee autor. Just nagu «laps on kodu peegel», on iga brändi loovjuht see, kes peab avalikkuse ees kõige otsesemat vastutust kandma. Pärast moedefileed publikule naerulsui kummardav loovjuht on tõesti ainus, kes kogu hea- või pahameele enda nimele saab kirjutada, kuid igas moemajas töötab peale tema veel palju teisi tähtsaid ninasid.
Ei ole välistatud, et nõiduslikult lummav tikand pidulikul õhtukleidil on tegelikult kangaagendi kohvri sügavusest pärit näidis, mis lihtsalt sobiva mudeli joonisele külge poogiti. Nimelt väisavad moemaju regulaarselt tekstiilifirmade agendid, sumadanid pilgeni täis viimseid moetrende järgivaid futukangaid, lummavaid siidiunelmaid, kuid otse loomulikult veel tikandeid, tikandeid ja veel kord tikandeid.
Niisiis võib esmapilgul suurest postimpressionistide armastusest nõretav idee tegelikult olla tingitud vaid tõsiasjast, et uute motiivide joonistamine ja tekstiilipinnaga manipuleerimine on kulukas, aega- ja talentinõudvam. Pealegi on lihtsam panna näpp peale valmisolevatele fiileritele ja kollektsiooni selle järgi mugandada, kui et saata tehastesse kümneid praktikantide meisterdatud proovilappe, mis stuudiosse tagasi naastes on tihti defektsed ja vajavad mitmekordset ümbertegemist.
Ma ei taha kuidagi lõhkuda kõrgmoe kohal hõljuvat müüti, kuid olen ise olnud tunnistajaks olukorrale, kus mul paluti ühe Itaalia moebrändi toote (tegemist oli moeajakirjast väljarebitud lehega, millel ilutses tikandeis mantel) kaunistusvõtet «imiteerides» midagi sarnast, kuid mitte äratuntavalt sarnast luua.
Tegemist oli siiski ready-to-wear ehk valmisrõivaste kollektsiooni tarbeks tehtava otsingu ja katsetustega, seega ma ikka tahaksin uskuda, et jagub veel neid moemaju, kus disaineri paneb tegutsema hoopis esimene kevadliblikas hommikuses päikselõõsas tööakna taga, mille ümber terve kollektsioon lõpuks sünnib. Eks iga idee, mille loomeprotsessi katab läbipaistmatu saladuseloor, on vaatajale maagilisem. Naivistlik lootus ei ole ju kuidagi halvem kui naivistlik tiiger.