Janika Mölder: et olla õnnelik, peab elus olema pinget

Siin ma olen, Kanadas ja rõõmus: Janika Mölder (44) põdrakujuga Torontos maailma ühe kõrgema torni, 553 meetri kõrguse CN Toweri vestibüülis. Foto: Erakogu

20 aastat tagasi tehti iluvõimlemise maailmameistrile Janika Möldrile pakkumine, millele ta kiirelt kategoorilise «ei» ütles. «Mina? Mitte mingil juhul!» Mullu oktoobris võttis ta sellesama intrigeeriva pakkumise aga vastu.
 

Teil on olemas imeilus kodu, suurepärane töökoht, võrratu perekond ja kindel rutiin. Kõik on paigas – elu on mugav, lihtne, mõnus. Siis aga tehakse ettepanek kolida üle ookeani Kanadasse.

Te peaksite kohanema uue keskkonnaga, uute inimestega, võõra keelega. Sisuliselt peaksite oma elu nullist üles ehitama. Kas võtaksite selle pakkumise vastu?

Enamik teist ilmselt ei teeks sellist kannapööret. Aga Janika Mölder ei kuulu enamiku hulka. Oktoobris andis ta üürile oma imeilusa kodu Tartus, abikaasa Kaupo müüs maha oma ettevõtte, lapsed Carmel ja Carl Aksel jätsid hüvasti klassikaaslastega ning üheskoos lennati Torontosse. Janika Mölder juhib nüüd Kanada võimlemisklubi Kalev Estienne, abikaasa Kaupo tegeleb samal ajal perefirmaga ning lapsed asusid veebruarist õppima kohalikus koolis (seni on olnud Eestis e-õppel). 16-aastane tütar Carmel töötab juba ka treenerina ning püüab maailmameistrist ema jälgedes käia.

«Mugavustsoon on küll mõnus, aga inimene ei arene seal,» selgitab Janika Mölder. «Olen mõistnud, selleks et oleksin õnnelik, peab olema elus pinget, väljakutseid, uusi eesmärke. Tundsin, et on aeg see väljakutse vastu võtta.»

Kohver + pere = kodu

Eksivad need, kes arvavad, et Möldrid kolisid Kanadasse, sest pettusid Eesti elus. Sest nagu Janika Mölder ütleb: elu Tartus on väga mõnus. Rahulik, turvaline, kindel. Bürokraatiat on kodumaal oluliselt vähem ja nii kiiret internetiühendust nagu Eestis ei leia Kanadas üheski kohas. Rääkimata ajast, mis kulub punktist A punkti B minekule.

«Kohati tundub, et väliseestlased oskavad Eestit märksa rohkem hinnata kui eestlased ise,» nendib Janika Mölder. «Nad oskavad lausa eestikeelseid laule, millest meie polnud midagi kuulnud! Ja üllataval kombel uuriti, kuidas me sellise suure ja hirmutava naabri kõrval vastu peame. Et kas kardame ka neid…» Ta muigab seepeale.

Kogu pere kohanes eluga Kanadas kiiresti. «Kus on mu kohver ja pere, seal on ka mu kodu,» lausub Janika Mölder. «Rohkemat polegi vaja! Üksinda oleksin ilmselt juba ammu tagasi Eestis.»

Unistus nõudepesija ametist

Kas pere jääb Kanadasse pikemaks ajaks või piirdub nende seiklus ühe hooajaga, pole veel selge. Küll aga on selge see, et ei Janika ega ka pere ükski teine liige pole oma otsust hetkekski kahetsenud.  

Torontos elu keeb. Inimesed naeratavad ja heaoluühiskond tuletab end meelde iga nurga peal. Pole sugugi välistatud, et nad jäävadki Kanadasse elama. Tõsi, sellisel juhul jääksid nad siiski kahe riigi vahele pendeldama.

Ka nüüd veedab pere kuu aega Eestis, et korraldada üheskoos 20 aasta juubelit pidavat rahvusvahelist võimlemisvõistlust Miss Valentine, mis on kasvanud üheks populaarsemaks võimlemisvõistluseks kogu maailmas. Täna ja homme võtab Tartus omavahel mõõtu ühtekokku üle 1150 võimleja 30 riigist. Muide, iluvõimlemine on harrastajate arvult Eestis jalgpalli järel teisel kohal.

«Oh-jah, viimastel nädalatel olen juba näinud õudusunenägusid, et sportlased saabuvad, aga meil pole endiselt hotelle nende majutamiseks. See võtab ikka hirmuhigi palgele,» tunnistab Janika. Paar päeva enne võistluse algust liitus peamise korraldustiimi, Janika ja tema abikaasa Kaupoga ligi sada vabatahtlikku.

Öeldakse, et unistada tuleb suurelt. Varases nooruses unistas Janika Mölder sellest, et temast saab kunagi nõudepesija. Praegu juhib ta kaht suurt võimlemisklubi, korraldab rahvusvahelise haardega populaarset võistlust ning tal on auhinnakapis MM-kuld ja kaks MM-hõbedat.

«Kui olen eesmärgi seadnud, pean selle ka saavutama, ma ei jäta asju pooleli. Mitte kunagi.» Nii sõnastab ta oma hakkamasaamise saladuse. 

Tegid abikaasaga oma rõivabrändi

1980. aastate teisel poolel Nõukogude Liidu koondisesse kuulunud Janika Mölder sai treeningulaagris hüüdnimeks Elevant. Mitte sellepärast, et ta elevandi mõõtu olnuks. Vastupidi! Mölder oli nii kiitsakas, et suurema tuulega võinuks ta paljude hinnangul lendu tõusta.

«Olin selline, et võisin süüa nii palju kui tahtsin, aga kaalus juurde ei võtnud,» meenutab Mölder, kes enamiku naiste kadeduseks võib ilmselt praegugi samamoodi jätkata.

Paar aastat tagasi märkas seesama Elevant, et võimlejatel on keeruline treeninguks sobivaid riideid leida, sest turg on kitsas. Nii otsustaski ta koos abikaasa Kaupoga luua oma riietebrändi Lonny. «Tuletasime firma nime elevandist Slonny. Lastele väga meeldib elevandi märk nendel riietel,» selgitab Janika.

Kuidas ta kõike jõuab? «Olen selline inimene, et kui ühe päeva kodune olen ja midagi teha ei saa, siis tunnen, et hakkan haigeks jääma. Kohe paha on olla! Kogu aeg pean midagi tegema,» avaldab Mölder.