/nginx/o/2013/02/20/1586472t1hfe06.jpg)
Hiljutised avastused teadusmaailmast kinnitavad: selleks, et leida igavese nooruse eliksiiri, pole vaja minna Amazonase vihmametsadesse ega Himaalajasse, piisab ka elustiilimuudatustest.
Pikaealisus kui suurejooneline eluplaan
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal kultuuril on omad hea tervise ja pika ea saladused. Siiski kipuvad tänapäeva globaliseerunud maailmas vanad tarkused unustusehõlma vajuma ning üle kontinentide levib ühetaoline kiireluviis, kirjutab ajakiri Sensa.
Meie kodused külmikud pakatavad ebatervislikest toidupaladest, nagu poolfabrikaatidest snäkid ning suhkrust, piimarasvast ja valgest jahust pungil koogikesed, kasutame pea igale poole jõudmiseks mõnd transpordivahendit, jala liigume vähe ja aeglaselt ning eraldume inimestena üksteisest üha enam ja enam, paljud meist ei tunne isegi oma naabreid. Meid püütakse veenda, et keskmine eluiga pikeneb, kuid vaadates meie söödava toidu kvaliteeti, elustiili ja keskkonna saastatust, näib üsnagi tõenäoline, et hoolimata meditsiini püüdlustest ei õnnestu meil kõigil sellest eluea pikenemise fenomenist osa saada.
Olukorra parandamiseks pole meil vaja püüda keskaegsete alkeemikute kombel igavese elu eliksiiri leida – abi oleks juba sellestki, kui märkaksime, kuidas lihtsad ümberkorraldused eluviisis aitavad meil tüürida õnneliku ja parema tervisega vanaduse poole. Kui muuta muidu valdavalt istuv eluviis aktiivsemaks, asendada töödeldud toiduained puhastega, stressata vähem ja naerda rohkem, on pool tööd tugeva tervise ja pika eluea nimel juba tehtud.
Igaüks meist kardab surma, vähemalt mingil tasandil. Tegelikult asendub iga meie kehas surev rakk pidevalt uuega – selles mõttes sureme ja sünnime lugematuid kordi iga päev ning oleme täna hoopis teised inimesed, kui olime seda eile. Hea näide on vähirakud, mis on olemas meis kõigis ja aeg-ajalt kehas toidu või lihtsalt elamise ja hingamise kõrvalsaadusena välja ilmuvad.
Kui oleme hea tervise juures, hävitab immuunsüsteem sellised rakud juba eos – seda protsessi kutsutakse apoptoosiks ehk programmeeritud või ka loomulikuks rakusurmaks. See on meie kehade loomuomane viis võidelda vähilaadsete moodustistega. Probleemseks muutub olukord siis, kui suurem hulk vähirakke ühineb ning leiab viisi, kuidas keha looduslikud kaitsemehhanismid üle kavaldada.
Et selliste võimaluste tekkimise tõenäosust vähendada, tuleks menüüs vähendada suhkru, valge jahu, pastöriseeritud piima ja punase liha koguseid. Suurendada tuleks värskete ökoloogiliselt puhaste puu- ja juurviljade ning täisteratoodete hulka, samuti võimaldada enesele piisavalt füüsilist liikumist ja värsket õhku.
Loe pikemalt veebriarukuu ajakirjast Sensa!