Kas raha eest saab õnne osta?

Kas ostmine teeb õnnelikuks? Foto: SCANPIX

Kas teil on vahel juhtunud nii, et maksate kauba eest ja unustate selle siis kassasse? Sest emotsioon seoses ostuotsusega on kätte saadud ning sellega «tehing» justkui lõpeb. Või miks igapäevaste ostude eest saadud suur arve ajab vahel harja punaseks, samas kui koos pere või sõpradega ajaveetmiseks kulutatud summat justkui ei märkagi?

Selleks, et midagi osta, on kõigepealt muidugi raha vaja, ent raha võib kulutada mitmeti, kirjutab «Julged hoolida». Elizabeth Dunn ja Michael Norton jagavad oma raamatus «Õnnelik raha» (Äripäev, 2013) soovitusi, kuidas ostuotsuseid paremini läbi mõelda ning tehtud ostudest ka rõõmu tunda. Raamat tugineb paljuski küsimusele, kas raha eest saab õnne osta, ning selles valguses, et moel või teisel saab raha eest osta aega või elamusi, siis ju peaks saama küll. Seejuures ei pruugi elamus tähendada tingimata ühist õhtusööki, teatrietendusel käimist või reisimist, vaid ka soetatud ese võib olla vahendiks, mis toob ellu hinnatud rõõmunoote.

Osta elamusi

Hiljaaegu ostis mu elukaaslane lapsele suusad ning on lausa hämmastav, kui palju rõõmu need paar lauajuppi võivad perre tuua. Elamusost missugune, boonuseks lapsevanemaga koos veedetud aeg! Samamoodi võib raamatut või muusikaplaati tõlgendada soovi korral esemeks, mis kaunistab riiulit või näitab staatust, või paremal juhul suhtuda sellesse kui elamusostu. See muudab kohe ka tunnet, kas küsitud summa oli ikka õiglane või mitte, sest elamuste eest ollakse üldjuhul nõus rohkem raha välja käima. Üks, mis kindel, selline «vaimne paindlikkus annab hoolaua suurema rahuldustunde saavutamiseks, ükskõik mida me ka ei ostaks».

Kuid õnne saab osta vaid teatud piirini! «Õnneliku raha» autorid viisid läbi mitmeid uuringuid, mis näitasid, et alates teatud sissetulekupiiri saavutamist ei ole võimalik õnnetunnet raha abil enam oluliselt suurendada. Kui just eraldi ei pöörata tähelepanu auto margile ja maksumusele, siis igapäevaselt hindab inimene seda, et rattad on all ja saab sõita, kuhu ja kunas vaja. Arvatakse isegi, et kui raha on palju, siis kahaneb oskus väikestest asjadest rõõmu tunda. «Sellal kui seesama raha suurendab kõikvõimalikele võrratutele asjadele ligipääsu, andes õnnetunnet, õõnestab teadmine ligipääsust neile võrratutele asjadele sellega, et vähendab oskust elumõnudest rõõmu tunda.» (Dunn & Norton, 2013)

Osta aega

Mida suurem on sissetulek ja selle teenimiseks kuluv aeg, seda suurem on kiusatus end lähedastelt «välja osta» asjadega. Ent asjad ei asenda kunagi koos veedetud aega ning emotsioonegi võivad pakkuda vaid hetkeks. Palju väärtuslikumad on ühised ettevõtmised. Selleks, et aega juurde võita, tuleks üle vaadata oma igapäevased harjumused ning väljakujunenud rutiinid. Kui mõni tegevus on ebameeldiv, siis jääbki see pärssima tegutsemisrõõmu ning sellele on mõttekas leida alternatiiv. Ühele võib meeldida jalakäimine ja ühistranspordiga seiklemine, teine armastab olla iseenda peremees. Ühele võib meeldida koristamine, teise jaoks võib olla päästvaks lahenduseks nutikad tolmuimejad ja teised tarvilikud kodumasinad, mis lubavad rohkem kvaliteetaega perega veeta.

Teleka või arvuti taga veedetavat aega annab samuti vähendada ja asendada mõne palju haaravama tegevusega. See võib maksta raha, «kuid see on hästi kulutatud raha». Soov aga parandada elujärge sisseostude abil on üks tüüpilisi ajalõkse. «Pikki tunde töötamine lastele uhkema kodu ja läikivamate mänguasjade võimaldamiseks võib olla halb kompromiss õnnega.» (Dunn & Norton, 2013) Kuid «Õnneliku raha» autorid toovad välja veel ühe huvitava aspekti. Nimelt selle tunde, et meid valitseb pidev ajanappus, tekitab sageli oma aja väärtuse tajumine kas või tunnitasu kaudu. Ehk tasub asjad siiski ringi korraldada?

Õnn asjadest?

Mõni aasta tagasi ringles meedias agaralt lause «Võidab see, kellel on suures kõige rohkem asju». Tõepoolest, asjad üksi õnnelikuks ei tee, pigem võib pidev võrdlemine teistega hoopis õnnetunnet vähendada. Samal põhjusel tekitavad elamusostud vähem kahetsust, kuna nende puhul ei ole «sundi» võrdluseks ja saadud emotsioonid võivad jääda väga kauaks meelde. Vastukaaluks toovadki Dunn ja Norton sisse kasinuse teema, viidates, et mitmete uuringuandmete järgi võib teadlik tarbimisharjumuste muutmine pakkuda teed suuremale õnnele väiksema raha eest. «Kui küllus on väärtustamise vaenlane, siis nappusest võib saada meie parim liitlane.» (Dunn & Norton, 2013)

Aasta algus on kaubanduses tuntud allahindluste poolest ja seetõttu hea aeg nende rõivaste ja esemete ostmiseks, mida tõesti ka vaja on, mõistlikuma tasu eest. Kes ära ei põlga, võib üsna heas korras riideid ka teiselt ringilt leida, olgu siis internetikeskkondadest või vastavatest kauplustest. Head tunnet sellisest ostust suurendab teadmine, kui ka ise õnnestub teisele ringile suunata viisakaid asju. Sellelgi on oma selgitus, kuna tegemist on heategevusega ning teistele mõtlemine enne iseend on samuti üks viis õnnetunnet suurendada. Lasteaias rahast joonistades ütleski üks tüdrukutest, et tema kogub raha selleks, et sõbrale kingitus teha.