Põgenemine on tegeliku probleemi peitmine iseenda eest. Võib-olla inimene teadvustab endale oma probleemi, aga lihtsam on seda iseendale valetades märkamatumaks muuta. Õppetund kordub senikaua, kuni selle sisu endale teadvustatakse ning jäädakse pigem vaatleja kui kontrollija rolli, kirjutab alkeemia.ee.
Meile meeldib kontrollida elu ja teada ning tunda stabiilsust ning kindlust sellest, mida me enda arvates oleme loonud. Kontroll ei ole loomulik, see tähendab millegi pinge all hoidmist, millegi valvamist. Kui asjad peaksid kontrolli alt väljuma, valdab inimest paanika. Isegi inimene, kes arvab, et ta laseb oma elul vabalt voolata, võib avastada, et on siiski aspekte, mida ta püüab kontrolli all hoida. Need võivad olla väga sügavalt juurdunud kuskil tema sisimas, nii et ta ei pruugi neist arugi saada. Mida rohkem oled enesevaatleja rollis, seda rohkem avastad iseenda käitumise mustreid.
Põgenemine on tingitud asjaolust, et puudub usaldus iseenda ja elu vastu ning puudub piisav hulk enesearmastust ning eneseaustust. Kui tunned end enese poolt armastatuna, siis sa ei põgene, sest tead, et põgenemistsükkel kestab senikaua, kuni oled valmis sellest välja astuma. Nähtamatult aheldad ennast millegi külge, mis röövib sinult energiat. Probleem ei kao iseenesest, probleemiga on vaja tegeleda sellele vastuastumisega.
Kõik algab mõttetasandilt. Me tahame nii väga sobituda teistele, et me hülgame iseenda ja oleme nõus selle nimel, et teistele meeldida, kõike tegema. Pigem võiks me muuta ennast selliseks, nagu me ise sisimas olla tahame ning siis tõmbame enda ellu inimesi, kes meid aktsepteerivad just sellisena, nagu me oleme ning kogu peitusemäng ning närvilisus kaob. Suletud ringist saab välja astuda ainult probleemi teadvustamise teel.
Olgem aktsepteerivamad iseenda suhtes!