Nõukatekist mantel sõidab Londonisse

«Magada tahaks»: vanadest tekkidest mantlid on muu hulgas hea näide säästlikust taaskasutusest. Foto: Johanna Eenma

Moedisainer Marit Ilison on üks neist, kelle looming esindab peatsel Londoni moenädalal Eesti moekunsti. Vähe sellest, tema nostalgilised nõukaaegsetest villatekkidest mantlid valiti äsja ka maineka Hyères’i moekonkursi finaali. 

Jah, needsamad vanadest nõukogudeaegsetest villastest tekkidest, puhta minimalistliku silueti ja säravate tikandilaigukestega mantlid, millega moedisainer ja kunstiakadeemia õppejõud Marit Ilison «Kaamose» moenäituselgi südameid vallutas, lähevad nädala pärast Londoni moepubliku ette. Lisaks võlusid need ära ka Hyères’i moekonkursi žürii: Ilison jõudis üle kolmesaja kandidaadi seast kümne finalisti sekka, kes aprillis ses Vahemere-äärses Prantsuse linnakeses maailma nimekaimal moe- ja fotofestivalil võistlustulle astuvad.

Moedisainer on neile soojadele ja nostalgiast laetud tekkmantlitele nimeks pannud «Magada tahaks», viidates Anton Tšehhovi samanimelisele novellile ja oma igikestvale, ehteestlaslikule unistusele talvisel pimedal ajal sooja teki alla mattuda ja lõpmatuseni magada.

«Aga samas annab turvalises tekisoojas kusagil sügavamal südametunnistus märku, et tegelikult tuleb ju tegutseda ja tööd teha. See on justkui hernetera madratsikuhja all, mis unemaailmale lõplikult anduda ei lase,» avab moedisainer mantlite hingeelu. Mantlisiilul väljendub tiksuv südametunnistus tihedate torkivate tikanditena.

Lihtne vorm ja vana tekk, mis seal siis ära ei ole, mõtleb nii mõnigi. Tegelikult kulus Ilisonil tervelt kümme aastat, et pusletükid mõttest ja loost tekikogumiseni välja mantliteks «materialiseeruks».

Talle on oluline lugu, nii oli ka mantlitega. Ja lugu sünnib tavaliselt enne, kui ta rõivasteni jõuab. «Ideed on õhus lendlemas ja need tulevad minu juurde siis, kui mul on aja jooksul kogunenud teatud kogemuste pakett. Arvan, et ei saa luua midagi enne, kui selleks valmis ei ole,» seletab ta, lisades, et näiteks töö «70 puuvillast kitlit», mille tarvis ta värvis ükshaaval 70 kittelkleiti valgest küllusliku tumelillani, võttis aega kolm aastat. Neid kittelkleite näitas kunstnik muu hulgas ka New Yorgis Eesti kultuuri tutvustaval BioEst festivalil.

Talle on ka mõneti vastukarva pressiteated stiilis «see kollektsioon on inspireeritud kuldsest tiigrist ja sinisest liivast», kuigi ta mõistab, et see ongi moetööstuse takt. Ehk et sa pead kogu aeg midagi vana läbi jahvatama ja midagi uut leiutama, kui sul samal ajal tegelikult võib-olla ei olegi midagi öelda.

Tema aga tahab öelda, ja sestap ongi Marit Ilison ning tema moekunst Eesti moes üpris erandlik nähtus. See on alati ideepõhine ehk kontseptuaalne, minimalistlik ja keeruline, tõdeb ka moeraamat «Kaamos».
Ta ei loo tavapäraseid kollektsioone, vaid pigem püüab oma moekunsti(projektide)ga moe olemust avada, lugusid jutustada ja harjumuspäraseid tavasid küsimärgi alla seada.

Suurte ideede kõrvale aga mahuvad ka tema valmisrõivad, mis on üdini kandjasõbralikud. Tema disain ei hooli vahelduvatest trendidest, glamuurist ega naise keha rõhutavast ilukultusest, pigem üritab ta rõivastega luua hubast keskkonda, mille sees on kehal hea ja muretu olla. «Rõivad on meie privaatseim ruum. Justkui head sõbrad, kes sind hoiavad ja jäävad kauaks sinu lähedusse,» sõnab disainer. Ilisoni sügisene kollektsioon «Teine», kus tooni annab lihtne joon ja must värv, on sellest üks hea näide, mõjudes selga proovimatagi ühtaegu mugavalt ja esinduslikult.  

Lisaks on talle tähtis säästa loodust ja energiat. Ta valmistab rõivaid vaid tellimusel, eeskujuks näidiskollektsioon, sest tahab teha üksnes neid asju, mida vajatakse. Pole mõtet ega ressurssi õmmelda rõivaid ette seisma, et need siis hiljem allahindlusega maha müüa.

Ilison ei armasta astuda ka fotokaamerate ette, keeldudes viisakalt enda pildistamisest. «Leian, et minu looming on olulisem kui see, milline ma välja näen,» põhjendab ta.

Psühh-rokkansamblis Väljasõit Rohelisse trummide mängimine on aga praegu tagaplaanil, sest ka teised bändiliikmed on erialaste vallutustega hõivatud. Kuid küll ükspäev jõuab jälle, arvab kunstnik.

Mõned olulised hetked

•    2,5-aastaselt õmblesin ise esimese kleidi oma nukule nimega Kristiina.

•    8. klassi lõpus tuli pinginaaber kooli isetehtud teksaseelikuga. Tahtsin samasugust ja sealt alates olen pidevalt õmblemisega tegelnud.

•    Julge otsus pärast keskkooli kuldmedaliga lõpetamist minna õppima rakenduslikku kõrgkooli konstrueerimist, mitte ülikooli astuda. Paljud arvasid, et rikun selle otsusega oma elu ära – vastupidi, tahaks just julgustada inimesi oma huvisid ja südant järgima.

•    Praktika Londonis Camilla Staerki stuudios. Mu sõbranna oli varem saanud praktikale Alexander McQueeni stuudiosse – see inspireeris väga ja tahtsin ka, nui neljaks, Londonisse praktiseerima minna.

•    Õpingud Kopenhaagenis Taani disainikoolis ja magistritöö «Lúmine». Praktika Antwerpenis Bruno Pietersi moemajas ja Trois Quartsi konstrueerimisateljees.

•    «70 puuvillast kitlit» esitlus New Yorgis BioEst festivalil ning tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Läinud septembris isiklik «minifestival»: soolonäituse «Teine» ja grupinäituse «Kaamos» avamine ning kollektsiooni «Teine» esitlus kolmel järjestikusel päeval.

Neli küsimust

Mida mood teile tähendab?

Ma ei vaatle moodi kui midagi eraldiseisvat ja tihti on mul isegi piinlik öelda, et olen moedisainer, sest kõigi oluliste maailmaasjade kõrval on mood väga tühine.

Inimesena huvitab mind see, milleks me siin ilmas oleme, ning kunstnikuna keha ja seda ümbritseva ruumi suhe. Näen rõivaid kui esimest, kõige privaatsemat ruumi, mis meid ümbritseb, ja oma loominguga soovin luua ruumi, mille sees on hea olla.  

Mu ideekunsti, ruumiinstallatsioonide ja rõivaste eesmärgiks on luua häid tundeid ja kogemusi. Me elame ju ülimaterialistlikus maailmas ja kõike, mida omame, saab meilt ära võtta. Ainult kogemusi, tundeid ja mälestusi mitte.

Ükskõik millise uue tööga alustades küsin ka alati, miks ma seda teen. Leian, et maailmas on liiga palju asju ja iga uue asja loomine peaks olema põhjendatud. Ja muidugi, tahan teha kõike kvaliteetselt ja pigem vähem, aga hästi.

Mida te oma rõivaloomingus veel järgite?

Et oleks mugav ja muretu, et ei peaks jälgima, kas kõht ikka on kogu aeg ilusti sisse tõmmatud. Et rõivad pidevalt ei meenutaks end kandjale, vaid ta saaks keskenduda muudele olulistele asjadele. Rõivas on vaid vaikiv kaaslane, kes on toeks ja aitab sisemisel säral välja paista.

Näiteks viimatine kollektsioon «Teine», minimalistlikud, põhiliselt mustad rõivad on inspireeritud mu tegusatest sõbrannadest, kes alustavad hommikul tolmuselt võtteplatsilt ja lõpetavad õhtul mõnel raamatuesitlusel või vastuvõtul ja peavad kogu aeg esinduslikud välja nägema, samas end hästi tundma. Võin öelda, et mul on see õnnestunud.

Mida te ise eelistate kanda?

Mul on väga vähe riideid – paar mugavat suvekleiti ja talvel üks villane musta värvi kleit, millega käin iga päev juba neljandat talve. See kleit on lihtsalt nii mugav, lihtne ja ajatu! Kahjuks hakkab see läbi kuluma ja vajan varsti uut. Ja juba viis ja pool aastat kannangi ma ainult kleite.

Milliseid moesoovitusi-stiilivihjeid te lehelugejale annaks?

Osta kvaliteetsetest naturaalsetest materjalidest asju, lihtsaid ja ajatuid, milles on mugav olla ja mis on heaks baasrõivaks igal ajahetkel.

Kui on võimalust, võiks endale lasta disainida-õmmelda igapäevase tööriietuse, mehed näiteks pintsaku. Kõige rumalam on lasta midagi õmmelda üheks korraks – just argiriided peaks olema keha järgi, sest kannad neid iga päev ja nii tuleb kulu ühe kandmiskorra kohta palju väiksem.

Mis on Hyères?

Hyéres on linnake Prantsusmaal Vahemere ääres, mille moe- ja fotograafiafestival on omataoliste seas mainekaim maailmas.

Marit Ilison valiti kümne tänavuse Hyères’i moekonkursi finalisti sekka 312 kandidaadi seast ja aprilli lõpus, kui linnakesse sõidab kokku kogu moeilma koorekiht uusi talente avastama, astuvad lavale ka tema mantlid. Finaali pääsenute hindajateks on teiste proffide seas Kenzo moemaja loovjuhid, näitlejanna ja disainer Chloe Sevigny, ajakirjade Vogue, In Style, V Magazine esindajad.

Varem on eestlastest sama konkursi finaali jõudnud kudumidisainer Ragne Kikas, kes pärast seda töötab kultusliku Jaapani moelooja Yohji Yamamoto moemajas. Ning üks ilmakuulsamaid nimesid, kes selle konkursi võitnud, on disaineritepaar Viktor &Rolf.