/nginx/o/2011/12/14/876698t1h3667.jpg)
Suguharu pealik Must Surm andis mulle selle nime koos suguharu tootemi ja tunnusmärkidega. Pealik ehk minu paar aastat vanem tädipoeg, siis vaevalt kümnene, ristis ka vanaema kaks segaverelist koera. Pärast suguharuga liitumist kandsid krantsid uhkeid nimesid Valge Hirv ja Väle Põder.
Meie suguharu (kuhu kuulusid pealik, mina – skvoo ehk naine – ja kaks koera) elukohaks oli vanaema talu päikesepoolne hoovinurk. Maalitud nahkadega kaetud kõrge tipi oli suure tee peale näha. Vigvam, kus me söögi valmistamiseks tuld tegime, asus vanaema nõudmisel majast ja saunast ohutus kauguses metsavälul, eks ikka selleks, et sädemed räästasse ei jõuaks. Maja katusealune oli iga suvi lehmaheina täis ja kuivaga päris tuleohtlik.
Heinalakas, kõrgel sarikate vahel, oli pealiku «salajane» relvaladu. Väikesel lavatsil, kus ta vahel ka vihmase ilmaga magas, olid uhked nikerduste, nahkade ja värviliste paeladega kaunistatud odad, tomahoogid ehk viskekirved ning mitmes suuruses vibud, nooletuped ja tosinate kaupa sulgedega ehitud nooli.
Muidugi ei tohtinud keegi peale pealiku relvi puutuda. Ainult siis, kui me varitsuses käisime ehk ema või tädi või mõnda teist täiskasvanut bussi pealt ootasime, sain ka mina endale vibu ja uhke nooletupe selga. Ajaks, kui buss peatus, olime meie huilates ja ähvardavalt relvadega vehkides sellele järele jõudnud ning linnast tulija võeti vastu tantsu ja sõjakisaga.
Peale varitsuste tegime neljakesi pikki avastusretki metsas, märgistasime metsaradu ja seadsime meie maale sissetungijate eemal hoidmiseks üles lõkse. Indiaanlastele kohaselt röövisime toidu hankimise eesmärgil kahvanägusid ehk tassisime vanaema sahvrist söödava kraami tipisse. Minu tööks oli ka marjade ja muu toidu korjamine.
Kui söögivalmistamine kõrvale jätta, polnud minust vist suguharule eriti palju kasu, isegi koerad osutusid tähtsamaks. Iga kord, kui vanaema püüdis tipist patju ja tekke enne vihma tuppa tagasi toimetada, kaitsesid Valge Hirv ja Väle Põder meie kodukollet raevuka lõrinaga. Nende uus lojaalsus kuulus pealikule, mitte neid aasta läbi söötvale ja hoidvale vanaemale.
Suve lõpuks nägime mõlemad välja nagu tõelised indiaanlased – narmastega riided, sulgedega peapaelad, paled päikesepruunid, juuksed metsistunud, käed-jalad kriime ja muhke täis. Ema ja tädi olid juba meile vanaema juurde järele sõitnud, kui Must Surm otsustas: enne kui indiaanisuvi lõpeb, peavad suguharu liikmed pühalikult vanduma, et nad ei paljasta vaenlastele meie salajasi metsaradasid, relvade peidupaiku ja salakeelt.
Kes vannet ei anna, lüüakse suguharust välja. Vanne tuli anda sellesama vana männipuu ees, mille otsas varitses pealik linnabussi. Tema püha puu ees, mille otsa minul ei olnud lubatud ronida. Minu varitsuspuu oli väiksem ja selle all oli suur kivi. Kivil seistes oli lihtsam ennast alumistele okstele vinnata ja siis kõrgemale ronida. See oli minu püha puu!
Must Surm ähvardas mind kõikvõimalike hädade ja karistustega, kui ma vannet ei anna. Lõpuks rebis ta mu käsivarrelt suguharu tunnusmärke kandva paela ja heitis mind ametlikult suguharust välja. Ma ei poetanud pisaratki – milline õige indiaanlane olekski seda teinud. Ma teadsin, et tõelise indiaanlase jaoks ei olnud valikut. Mina, Punane Veri, ei vannu kellegi käsul ega mingi ähvarduse peale ühegi teise püha puu ees!