Eva tahtis juba lapsena balletitrenni minna, kuid tema ema otsustas muusikakooli kasuks. Teismelisena hakkas ta aeroobikas käima ja sealt edasi viis tee tantsuni. Nüüdseks on ta DanceActis tantsinud seitse aastat.
«Alustasin bailatino stiiliga ja mäletan oma esimest trenni väga hästi. Seisin käed rüpes keset saali ja ei saanud poolt sammugi tehtud. Õnneks ei lasknud ma end sellest heidutada ja viie kuu pärast esinesin juba grupi esireas,» sõnab Eva.
Inimestele, kes tahavad tantsutreeningutega alustada soovitab Eva esmalt oma hirmudest üle saada ja kohale minna. «Mulle tundub, et inimesed üleüldse kardavad rühmatrenne. Tantsimise koha pealt võin küll öelda, et kõigil on iseendaga nii palju tegemist, et kellelgi pole mahti vaadata, millega sina täpselt hakkama ei saa. Olen tänaseks proovinud ka teisi stiile ning isegi oma lapsepõlveunistuse balleti trenniga sain täiesti arvestatavalt hakkama.»
Tantsutrennis on oluline pöörata tähelepanu ka oma välimusele, sest terve trenn möödub peegli ees ja hea enesetunne annab treeningule palju juurde. «Mõnikord võib valesti valitud pluus terve trenni ära rikkuda. Esialgu jälgid muidugi rohkem treenerit, kui oma peegelpilti. Alles siis, kui hakkad ennast rohkem nägema, algab minu arvates ka tõeline areng,» lisab ta.
Eva usub, et kõik saavad tantsimisega hakkama. «Ilmselt võib see mõnel rohkem aega võtta, aga see ei tähenda, et peaks eos loobuma. Kõigil on oma tugevad ja nõrgad küljed, mõnel jäävad kavad kiiremini meelde, mõned jällegi tantsivad emotsionaalsemalt. Oma tugevate külgede üle tuleb uhke olla ja meeles pidada, et nõrku külgi annab arendada. Kui varem õppisin kava terve kuu, siis nüüd jääb juba ühe trenniga enam-vähem meelde.»