Ekspert: kui laps on oskuste poolest eakaaslastest ees, tuleks talle rohkem aega pühendada

Viire Sepp, sotsiaalteaduste doktor ja andekuse uurija Foto: Erakogu

Sotsiaalteaduste doktor ja andekuse uurija Viire Sepp teab, et kõigil inimestel on oma tugevused, aga osa neist areneb teistest kiiremini – kas üldiselt või mõnes kindlas valdkonnas. Kõige lihtsam võimalus märgata lapse erilisust on võrrelda teda eakaaslastega. Kui laps on mingite oskuste või käitumise poolest eakaaslastest aasta või kaks ees ja otsib innukalt intellektuaalset tegevust, siis on põhjust talle rohkem aega ja tähelepanu pühendada.

Minu esimene üleskutse lapsevanematele ongi: võtke aega oma laste jälgimiseks ja andke neile võimalus katsetada eri tegevusi. See ei tähenda seda, et peaksite panema lapse korraga balletiringi, spordikooli, kunstiringi ja ei tea veel kuhu. Tuleb endale aru anda, kas mingi alaga tegelema hakkamine on lapse või vanema tahtmine. Kuulakem lapsi ja võtkem neid tõsiste partneritena!

Andekaid lapsi iseloomustab suurem janu uute teadmiste järele. Kui jätame nende aju toiduta, annab see emotsionaalseid tagasilööke – nad igavlevad ja võivad tekkida käitumishäired. Sellised lapsed on üldiselt tundlikud, nad ju tunnetavad, et on teistmoodi kui enamik. Nad on ka väga enesekriitilised ja taotlevad täiust – pole kunagi tehtuga rahul, tahavad ikka paremini, sest nende standardid on kõrged.

Ehkki selliste laste akadeemiline enesekindlus on kõrge, kipub nende üldine enesehinnang olema madal, mis on mõneti ootamatu. Seetõttu nõuab intellektuaalselt ablaste lastega tegelemine erilist kannatlikkust. Nende uudishimu on lõppematu, nad lähevad teemasse sügavuti sisse ja hakkavad varakult eksistentsialistlike küsimustega tegelema.

Vahel varjutab andekust õpiraskus. Võimekus matemaatikas võib jääda düsleksia ehk kehva lugemisoskuse varju. Laps jätab keskmise lapse mulje, sest üks asi kompenseerib teist ning sellisel juhul võib jääda tähelepanuta ühtaegu nii tema anne kui ka puue.

Paraku on probleemide allikas sageli kooli jäikus. Nii vähem kui ka enam võimekad nõuavad erinevat õpetamist, aga praegune haridussüsteem seda ei soosi. Selliste laste toetamiseks oleks suur kasu nii abiõpetajatest nooremas kooliastmes kui ka suuremast valikuvabadusest vanemas koolieas.