Lapse anne tahab avastamist ja arendamist

Foto: Corbis/Scanpix

Lapsed on võimete poolest väga erinevad – ühed on andekad ühel, teised teisel alal. Lasteasutuste õpetajad aitavad meie võsukeste erilisust avastada ja nende tugevaid külgi arendada.

Tallinna Ülikooli professori Marika Veissoni sõnul on andekas see laps, kel on head eeldused, väga hästi arenenud aju ja hea kasvukeskkond nii kodus kui ka lasteaias ja koolis. Kui varem rõhutati tema sõnul rohkem pärilikke eeldusi, siis nüüd on uuringud järjest enam kinnitanud ümbritseva keskkonna mõju lapse arengule.

Pärilikud eeldused mängivad lapse arengus loomulikult suurt rolli, kuid ka keskkond hakkab teda juba varakult mõjutama. Näiteks muusikute peres kasvab laps maast madalast muusika sees, kunstniku laps aga puutub juba varakult kokku kunstiga. Ka üldine vaimne võimekus sõltub sellest, kuidas areneb aju. Veisson teab rääkida, et väikelastel areneb aju väga kiiresti esimestel eluaastatel, mil tal tekib palju uusi seoseid, mida keskkond seejärel soodustab või takistab.

Kui lapsel on mänguasju, raamatuid, filme ja temaga tegeletakse, siis on ka tema areng kiire. Kui laps kasvab sotsiaalselt (mitte niivõrd materiaalselt) vaeses keskkonnas, kus ta on jäetud omaette, siis ei arene ta ka sel juhul, kui pärilikud eeldused olid head. Mida väiksem laps, seda suurem on tema kõige lähema keskkonna ehk perekonna mõju. Tallinna Ülikoolis tehtud uuring kasvukeskkonna mõjust lapse intellektuaalsele arengule näitas, et peredes, kus last rohkem toetatakse, kus on südameharidust ja hoolivust rohkem, on ka tulemused paremad.

Veissoni sõnul on eriti oluline väikeses lapses huvi tekitada ja tema mälu arendada, sest siis tekib tal tahtmine õppida.

Peale üldise võimekuse vajavad arendamist ka erivõimed. Selles on tähtis roll täita huviharidusel. Ühel on huvi muusika, teisel kunsti, kolmandal keelte ja kirjasõna, neljandal matemaatika, viiendal veel millegi muu vastu. Pisa uuring tõi Eesti kohta muu hulgas ilmsiks sellegi, et võimekaid lapsi on meil vähem kui mõnes teises riigis. Professori sõnul näitab see, et meil ei pöörata laste huvide arendamisele piisavalt tähelepanu või et kõigile pole loodud võrdsed võimalused huviringides osalemiseks, mis on juba tõsisem probleem.

Koolis tuleks lastele läheneda individuaalselt ja anda andekamatele lastele raskemaid ülesandeid. Palju sõltub sellest, kas õpetajad märkavad ja hoolivad. Õpetaja roll ongi lapsevanema järel teisel kohal. Viimasel ajal on sellest küll rääkima hakatud, aga muutused on visad tulema.

«Nii nagu on vaja eraldi tegeleda keskmisest vähem arenenud, erivajadustega lastega, nii tuleb eraldi tegeleda ka teistest võimekamatega,» lausub kasvatusteadlane ja lisab, et ilma töö ja vaevata ei tule midagi.

Kunst anne üles leida

«Meie kõrval võib olla peidetud andega lapsi, kelle võimetest pole aimu ei nendel endil ega vanematel või õpetajatel lihtsalt seetõttu, et neil lastel pole olnud võimalust end proovile panna oma eripärases andeväljas. Kui lastele ei anta võimalusi ennast arendada ja esineda vastavalt võimetele, kaotavad nad motivatsiooni ja huvi. Andekate laste võimete tase, erivõimed, iseloomujooned ja probleemid on väga erinevad. Just seetõttu vajavad andekad lapsed eriti individuaalset lähenemist,» kirjutab Maiu Vatman Tallinna Ülikooli pedagoogilise seminari veebilehel Tea ja Toimeta.

Paljudes lasteaedades on huvialaringe, mis toetavad lapse erivõimeid. Andekad lapsed teevad täpselt samu asju, aga liiguvad järgmisele tasemele kiiremini kui teised lapsed. Vatmani sõnul on põhjust pidada eelkooliiga kriitiliseks, sest selles eas lapse arengutempo on kiire. Seega kerkib just eelkoolieas küsimus, kuidas lapse eriomaseid võimeid märgata ning andeid arendada.

Andekad lapsed vajavad lisaks tavapärasele ainult neile mõeldud tegevust. Neile soovitatakse tegevust, mis arendab leidlikkust, loovust, mälu. Kõneosavuse arendamiseks peetakse tähtsaks lapsega pidevat suhtlemist. Heaks arendajaks peetakse käelist tegevust. Võimaluse korral tuleks andekad lapsed panna ühte gruppi kokku.

Kauaaegne pedagoog, Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen teab öelda, et igal lapsel on mingi anne.

Andekus avaldub mitmeti

«Tihtipeale võivad näiteks matemaatikas andekad ja hea mäluga lapsed olla mingi muu eripäraga – näiteks autistlike joontega või hüperaktiivsed. Vahel on jälle need, kes pole andekad ühelgi kindlal alal, iseloomu poolest sellised, et jõuavad elus väga kaugele. Nii et andekust ei saa üheselt võtta.»

Koolijuht meenutab, kuidas tal olid kunagi pahandused poisi pärast, kes polnud veel füüsikat õppima hakanud, aga võitis sel alal juba põhikooli olümpiaade. Tema arendamisega oli tegelenud isa, kes märkas poja annet. Seda peeti aga ebaausaks konkurentsiks.

Vanalinna hariduskolleegiumis on vahel silmapaistvalt andekaid lapsi klassi võrra edasi tõstetud ja ka individuaalselt õpetatud.

«Kui lapsel pole oma klassis enam midagi teha, siis tuleb kaaluda tema edasi tõstmist,» ütleb Nigesen. Samas möönab direktor, et liiga kergekäeliselt ei saa lapsi kannustada, sest ka sotsiaalne küpsus on oluline. On olnud neidki, kes on õppinud kahes koolis korraga ja kiitusega lõpetanud. Vahel on mõnel andekal lapsel mõni külg väga nõrk ja siis tuleb teda selles järele aidata või talle teatud mööndusi teha. Seda soosib ka uus lõpueksamite süsteem, millega saab kooli lõpetatud ka ühe punktiga.

Nigeseni hinnangul on kõige tähtsam roll lapse arengus siiski vanematel. «Kui vanemad ei tule toime oma probleemide lahendamisega, võtab see lastelt võimaluse oma võimete arendamiseks.»

Andekas laps on sageli...

•    kiire õppija

•    hea abstraktne mõtleja

•    laialdase sõnavaraga

•    väga hea mäluga

•    tundlik ja emotsionaalne

•    arenenud õiglustundega

•    täiuse poole püüdleja

•    huvides järjekindel

•    huvitatud endast vanemate seltskonnast

•    hea huumorimeelega

•    laialdaste huvidega

•    õppinud varakult lugema

•    arenenud kujutlusvõimega (palju kujuteldavaid sõpru)

•    väga loominguline

•    iseseisev ja protestimeelne

•    hea arvutaja ja piltmõistatuste kokkupanija

Allikas: TÜ teaduskool