Pille Minev: mis on sinu hind?

Pille Minev Foto: SCANPIX

Aasta jooksul on mul mitu tööandjat. Peale raadiotöö kutsutakse aeg-ajalt juhtima õhtut, organiseerima mingit sündmust ja tegema veel üht-teist põnevat.

Kõikide tööde vastuvõtmisel on oluline kokku leppida hind – sest tööpakkujaid ehk -andjaid on mitmesuguseid. Mõned ütlevad koos ettepanekuga ise summa. Üldiselt meeldib mulle nii kõige rohkem. Erandiks on juhtumid, kus pakutud summa on nii naeruväärne, et võtab mõneks ajaks kukalt kratsima.

Enamasti on jutuks sajad eurod, hiljuti sain aga pakkumise, kus töötasuks nimetati 40 eurot. Õnneks esitati see mulle e-posti teel ning seega sain vältida oma kõige totrama näo esitlust. Sellistel hetkedel võib muidugi alati mõelda, kas raha on kõige tähtsam, ja ehk teha isegi endale selgeks, miks võiks töö vastuvõtmine ikkagi hea olla.

Tavaliselt aga tahab teine pool kuulda sinu soovitud summat. Üks võimalus on lajatada uuele tööandjale igaks juhuks täiega. Sa ju ei tunne teda ega tea, kas ta on selline inimene, kes hakkab nagunii kauplema. Teine variant on küsida mõistlikult ehk kuldset keskmist. Võib-olla oleks aga õigem esimene kord küsida pisut vähem eeldusel, et sellest kasvab pikem koostöö ja nõnda tuleb töid rohkem?

Mõni aga pakub tööd, kuid rahast pole juttugi. Hiljuti sain  puhkuse ajal põneva ettepaneku. Kuna käin välismaal viibides internetis harva ja kiirelt, vastasin esmalt, et ettepanek on huvitav ja kui tagasi tulen, räägiks lähemalt. Jõudsime vahetada veel mõnegi kirja, kuid rahast ei tulnud juttu enne, kui ise teema üles võtsin.

Huvitav, kas eeldatakse, et äkki rahateemat ei tekigi ja inimesed on valmis asju tegema ka puhtalt entusiasmist? Ma muide ei välista sellist võimalust vähemasti juhtudel, kui läbirääkijaks on keegi, kelle sissetulekut sinu küsitud summa otseselt mõjutab. Kui tegemist on aga palgatöötajast vahelüliga, siis suudan ma teemast kõrvalehoidmisest vähem aru saada. Njah, igal juhul on selleks vaja paksu nahka ja külma kõhtu.

Mul on sõprade seas mitu tööandjat. Kuulen neilt aina, kuidas tööpuudus on väljamõeldud probleem ja tegelikult pole inimesi kusagilt võtta. Hakkasin ühe sellise tuttava sõnast kinni ning saatsin oma tööd otsiva sõbranna tema jutule. Inimene sobis ja sõbrannal oli hea meel huvitava tööpakkumise üle.

Küsisin, kas tema rõõmu põhjuseks on ka sobiv palk. Selgus, et sellest pole veel juttu tehtud... Tunti küll huvi, millised on tema ootused, kuid lõpuks võttiski ta tööpakkumise vastu teadmata, millist palka hakkab saama. Elamiseks on vaja vähemalt midagigi, seega loodab ta lubadusele, et lähipäevadel tehakse ära leping, milles kajastub ka palk.

Olen ise olnud tööandja rollis, otsides koju remondimehi. Kurtsin Star FMi hommikuprogrammis, et pole veel leidnud ehitusmeest, kes päevatasuna küsiks vähem kui sada eurot kätte. Väike arvutus: kui tegemist on inimesega, kes töötab näiteks 20 päeva kuus, nagu paljud seda tegema peavad, tuleb summaks 2000 eurot. Pole paha.

Kogu minu jorina peale raadioeetris tuli tore üllatus – ühendust võttis mitu inimest, kes nimetasid odavama hinna. Üks nende seast meile remonti tegema tuligi. Rõõmustasin liiga vara, sest töömehe pidevad ilmumata jätmised ja jutud valutavast peast või katkisest autost ajasid minulgi lõpuks pea valutama. Närvid kulusid koos ajaga.

Sellisel hetkel hakkad ikka mõtlema, et ehk on suurema palga küsija ka parem töötegija... Küll oleks hea, kui võiks selles kindel olla.