Kutsu lapsi korrale ilma häbitundeta

Foto: SCANPIX

Väikelapse ebasobiv käitumine ei ole häbiväärne ja piinlikkustunde pärast ei tohiks last karistada. See on hüüe tähelepanu järele, laps võib olla väsinud, näljane, ta tahab tähelepanu, täpsemaid piire... See on väikelapse piiride katsetamine ja iseseisvuse püüe.

Lapses on tugev impulss ennast vabaks murda, samal ajal vajab ta hädasti tunnet, et ta on turvaliselt hoitud. Ei ole küsimustki - laps vajab distsipliini. Nagu vastsündinute ekspert Magda Gerber kunagi ütles: «Distsipliini puudumine ei ole heatahtlikkus, see on hülgamine,» vahendab Emmede Klubi.

Efektiivse kasvatuse ja distsipliini võtmetegur on meie suhtumine. Väikelapse iga on täiuslik aeg vanemlike oskuste lihvimiseks, mis annavad lastele tulevikuks ausa, otsese ja kaastundliku juhtimise, millest lapsed tulevikus sõltuvad.

Siin on mõned näpunäited:

• Alusta tuttava keskkonna ja realistlike ootustega. Etteaimatav päevarutiin aitab ka lapsel paremini mõista, mida temast oodatakse. See on distsipliini algus. Kodu on ideaalne keskkond, kus vastsündinud ja väikelapsed enamiku oma päevast veeta saavad. Loomulikult peavad nad ka kodust väljas käima, aga me ei saa eeldada, et väikelaps käitub ideaalselt peenel õhtusöögil ja pikal pärastlõunal kaubanduskeskuses, või kui tema päev on erinevaid tegevusi täis topitud.

• Ära karda ja ära võta ebasobivat käitumist isiklikult. Sageli, kui laps hakkab kodust eemal negatiivselt käituma, kardavad vanemad, et nende laps on kiusupunn või agressiivne laps. Kui vanemad lapsele neid hirme peegeldavad, tunnetavad ka lapsed vanemate pingeseisundit ja sageli muutub olukord hullemaks. Selle asemel, et lapse käitumist lahterdada, õpi seda eos nii muuseas keelama. Kui laps viskab sind palliga, ürita mitte närvi minna. Ta ei tee seda seetõttu, et ta sind ei salli. Ta ei ole paha laps. Ta küsib sinult enda oskuste järgi, kus on tema piirid.

• Reageeri olukorrale rahulikult. Piirangute seadmiseks õige viisi leidmine võtab aega. Nii mõndagi lapsevanemat on aidanud, kui nad kujutavad ette, et nad on edukad tegevjuhid ja väikelaps on tema väga hea töötaja. Tegevjuht parandab enesekindlalt teiste vead ära ja nõuab efektiivsust. Ta ei kasuta ebakindlat küsivat kõneviisi, ei lähe närvi või emotsionaalseks. Meie lapsed peavad tundma, et me ei ole nende käitumise pärast närvilised. Kui vanemad on rahulikud, tunneb laps ennast turvaliselt. Loengud, emotsionaalsed reageeringud, karjumine ja karistamine ei tee asja lapsele hästi selgeks ja see tekitab temas süü- ja häbitunnet. Lihtne fakti välja ütlemine: «Ma ei lase sul seda teha. Kui sa seda veel viskad, pean ma selle ära võtma.» Samal ajal kätega blokeerimine on parim reaktsioon, aga seda tuleb teha kiiresti. Kui see hetk mööda läheb, on liiga hilja. Oota järgmist korda!

• Räägi esimeses isikus. Vanemad kutsuvad ennast sageli emmeks ja issiks. Kui sinu beebist saab väikelaps, on õige aeg rääkida esimeses isikus, sest see on kõige ausam ja otsesem suhtlusviis. Väikelapsed testivad piire, et reegleid selgeks teha. Kui sa ütled: «Emme ei taha, et Mari koera lööks,» siis ei tee sa lapsele selgeks «mina ja sina» kontakti, mida laps vajab.

• Jäta «aeg maha» asjast välja. Pigem tuleks panustada otsekohesele, ausale suhtlusele vanema ja lapse vahel. Eriti tuleks sellest hoiduda, kui selle abil tahetakse karistada. Kui laps käitub avalikus kohas ebasobivalt, on kõige tõenäolisemateks põhjusteks, et ta on väsinud, kontrolli kaotamas ja tal on vaja sealt lahkuda. Lapse autosse või koju kandmine, isegi kui ta karjub ja rabeleb, on olukorra vastutustundlik lahendamine. Vahel tuleb lapsel jonnihoog kodus peale. Vii ta oma tuppa ja ole seal koos temaga, kuni ta suudab jälle rahuneda. See ei ole karistus, vaid hooliv reaktsioon lapse käitumisele.

• Tagajärjed. Laps õpib kõige paremini, kui ta kogeb, et tema tegudel on otsesed tagajärjed (selle asemel, et ta lihtsalt «aeg maha» pingil istuks). Kui laps loobib toitu, on söögiaeg läbi. Kui laps keeldub riidesse panemast, jääb sel päeval parki minemata. Need lähenemisviisid puudutavad lapse õiglusmeelt. Laps võib sellele tagajärjele küll negatiivselt reageerida, aga ta ei tunne, et temaga on manipuleeritud, või et ta peaks häbi tundma.

• Ära karista last nutmise pärast! Lapsed vajavad käitumisreegleid, aga nende emotsionaalsed reageeringud piiride või ükskõik mille peale peaks olema lubatud või neid tuleks lausa julgustada. Väikelapse iga on täis intensiivseid ja vastuolulisi tundeid. Lapsed peavad viha, frustratsiooni, segadust, väsimust ja pettumust väljendada saama, eriti, kui nad ei saa midagi, mida nad tahavad, sest see ei ole lubatud. Laps vajab oma emotsioonide väljendamiseks vabadust, ilma, et teda selle juures hukka mõistetaks. Kui ta vajab patja, mida lüüa - anna talle see.

• Tingimusteta armastus. Distsiplineerimise eesmärgil lapse vanema poolt pakutavavast kiindumusest ja õrnusest ilma jätmine õpetab lapsele, et tema ajutise halva käitumise pärast jääb ta vanemate armastusest ilma. Kuidas saab selline asi lapsele turvatunnet pakkuda? Sel viisil muutub laps vanemate suhtes vastumeelseks, talle ei meeldi tema vanemad, ta tunneb süüd ja häbi ja tema enesehinnang langeb.

• Ära iial last löö! See on lapse ja vanema vahelisele suhtlusele kõige hävitavam ja see soosib vägivaldset käitumist. Üks hiljutine uuring näitas, et ka lühiajaline vägivalla kasutamine last distsiplineerides mõjutab teda pika aja jooksul. Peaaegu 2500 last kaasanud uuring tõi välja, et need lapsed, kellele 3-aastaselt vitsa anti, olid 5-aastaselt suurema tõenäosusega agressiivsed. Tahtlikult lapsele haiget tegemist ei saa seostada armastusega. Kahjuks aga õpib laps sellises olukorras sageli neid kahte omavahel seostama.

Oma lapse armastamine ei tähenda, et ta peaks kogu aeg õnnelik olema ja talle peaks kõike lubama. Sageli tähendab lapse armastamine seda, et tuleb teha seda, mis tundub sel hetkel kõige raskem - öelda «Ei!» ja seda ka nii mõelda.

Meie lapsed väärivad meie otseseid ja ausaid vastuseid, et nad mõistaksid sisemiselt, mis on õige ja vale ning arendaksid iseendas enesedistsipliini ja austaksid teisi inimesi. Oluline on õpetada lapsele sisemist distsipliini, enesekindlust ja koostööst rõõmu tundmist.