/nginx/o/2012/12/28/1502702t1hd218.jpg)
Laps on väidetavalt kodu peegel ja see, kuidas last kodus aktsepteeritakse ning koheldakse, peegeldub tema käitumises. Seda, mis väikeses peakeses toimub ja kuidas lapsed tegelikult oma perekonda ja meie omavahelisi suhteid näevad, võib üksnes ähmaselt aimata.
Vanematena arvame küll, et kohtleme kõiki pereliikmeid võrdselt ja anname endast parima, samas aga lipsavad suust erinevad hinnangud, mille skaala alguses on tüüpiline «sina oled meile kõige tähtsam» ja lõpus «sina oled veel väike ja rumal» ning ülejäänud mahuvad enamjaolt kusagile sinna vahele. Ja vähehaaval saab väike inimene sellistest hinnangutest mõjutatud.
Kuidas aru saada, millised on tegelikud suhted kodus ja mis moodi laps ise ennast perekonnas positsioneerib? Ühest ammu kuuldud raadiosaatest jäi meelde lihtne katse, kuidas mudilaste mõttemaailmast väikese kavalusega paremini aimu saada.
Parajasti rahmeldasid meie juures mitu koolikaaslast ja marakratid tulid meelsasti kampa, kui kutsusin neid endaga koos mängima. Ülesanne iseenesest hästi lihtne ja lõbus: tuli kuhjata keskpõrandale kokku kõikvõimalikke mänguasju, nii neid, mis mänguasjade kasti põhjas ajast ammusest unustatuna lebasid, kui ka igapäevaseid lemmiklelusid.
Seal leidus õudsete hammastega verejanulisi ogadega draakoneid, roboteid, kõikvõimalikke sõjamehi, läbisegi Barbiesid ja käpiknukke, armsaid pehmeid koeri-kasse, tiigreid ja hundikutsikaid, sipelgaid, hiiri, herilasi. Isegi traktori ja teerulli panin igaks juhuks käeulatusse. Tegevuse mõte seisnes selles, et lapsel tuleb lasta välja valida mänguasi, millega ta enda arvates kõige rohkem sarnaneb, ükskõik mis see siis ka ei oleks…
Kas jõnglane krahmab kohe tähtsaima, hirmuäratavaima koletise või sirutab käe näiteks halli hiirekese või imepisikese kärbse järele?
Ja olles esmalt enda välja valinud, tuleb üles leida teised pereliikmed: ema, isa, vennad, õed, vanavanemad. Väike kõhedusehetk tekkis, kui pidin küsima, kellega siis mina, ema, võiksin sinu meelest sarnaneda. Kas võetakse kätte teerull või maduuss? Seejärel, kui kõik pereliikmed lõpuks leitud, peaks laps sättima need enda ette ritta.
Nutikas vanem võib ka selle seltskonna paiknemisest päris palju põnevat informatsiooni välja lugeda, kas või seda, kes kelle kõrvale seatakse. On mu väike võsuke ise keskel kõige tähtsamal positsioonil või pigem kükitab pelglikult kusagil serva peal teistest eemal? Kes on talle kõige lähemal, kes kaugemal, kui suured on vahemaad?
Kui astuda siit veel sammuke edasi ja õhutada tagant mängulusti valitud tegelastega, siis võib kõrvalt jälgides saada suurema või väiksema üllatuse osaliseks. Mida välja lugeda sellest, kui laps-lõvi esimese asjana oma vennaks valitud konna ära sööb? Või laps-hiir isaks valitud robotiga ka parima tahtmise juures kuidagi mängida ei oska? Aga näiteks vanaemaks leitud kanale hüppab röökides selga kogu perekond? Väga huvitav oli laste mängu jälgida. Õnneks osutusid mu esialgsed kartused asjatuks. Ei olnud ma mingi maduuss ega teerull, vaid hoopis täpiline dalmaatsia koer.
Loomulikult ei saa kõiki mänguhoos tekkinud seoseid sajaprotsendilise tõena võtta. Eks palju sõltub ka hetkeemotsioonidest, võib-olla hiljuti nähtud filmidest, arvutimängudest, paljust muustki. Aga natukene põhjust kas rahuloluks või ohutundeks annab ehk ometi. Või kui mitte midagi muud, siis lihtsalt üks kena lapsega koos veedetud mänguaeg.