Lugeja kirjutab: elatise maksmisest hoidumine viis eksmehe vangi

Foto: SCANPIX

Palusime kohtusse pöördunud üksikvanematel kirjutada, kuidas on neil läinud elatise väljanõudmine. Üleskutse peale kirjutas oma kogemusest ema, kelle endine elukaaslane ei soostunud elatist maksma ka siis, kui naine pöördus politsei poole.

Mind ja mu endist elukaaslast seovad kaks ühist last. Koos elades pidasin oma elukaaslast väga heaks isaks - ta tegeles lastega aktiivselt, lapsed ei olnud minu kui naise eralõbu. Meie kooselu ajal olid kaks mu lähedast sõbrannat hädas oma laste isadelt elatise kättesaamisega ning seda kõrvalt vaadates pidas mu laste isa nimetatud mehi äärmiselt vastutustundetuteks ja rõhutas korduvalt, et midagi sellist ei teeks ta iial.

Lahku minnes pakkus ta ise mulle elatise summaks 8000 krooni kätte kahe lapse peale kuus. Pidasin seda toona liialt suureks summaks ja palusin 6000 (2008. aastal oli miinimum 2175 krooni lapse kohta, kui ma õigesti mäletan). Koos sõlmisime selle kohta ka kirjaliku kokkuleppe, samasse panime kirja ka kohtumised lastega – temale pidid jääma kaks nädalavahetust kuus.

Kokkulepitud summa sain kätte kaks kuud, siis see lõppes. Poole aasta pärast pöördusin kohtusse. Kohtule tegi ta vastulause ning palus summa vähendada riiklikult kehtestatud miinimumini, mina jäin kindlaks kokkulepitud 6000 kroonile, kuna sel ajal oli ka tulumaksu maksmise kohustus. Tegime kohtusaalis kompromissi ja sain otsuse meie ühiste laste kasuks. Kuu aja pärast esitasin avalduse kohtutäiturile. Selleks ajaks olid laste isa poolt lõppenud ka igasugused kontaktid lastega.

Aasta hiljem esitasin avalduse politseisse. Algatati uurimine, esitasin kõik tõendid, mis mul olid, et näidata, et ma pole midagi saanud. Laste isa karistati tingimisi vangistusega.

Veel kaks aastat hiljem esitasin uue avalduse. Seekordne politseiuurija väitis mulle esimese hooga, et mul puudub alus avalduse esitamiseks, kuna tegime kohtus kompromissi. Olukord oli segane – kuidas on võimalik kord inimene süüdi mõista ja teine kord isegi mitte menetlust alustada? Jäin endale kindlaks ning mind kuulati kannatanuna üle.

Mõne aja möödudes selgus, et minu laste isa on kuulutatud tagaotsitavaks, kuna ei käinud kriminaalhooldaja juures ning ei täitnud talle määratud ÜKT tunde. See andis mulle võimaluse esitada Sotsiaalkindlustusametile taotluse üksikvanema toetuse saamiseks. Nimelt Eestis on võimalik küsida üksikvanema toetust, kui teine lapsevanem on tagaotsitav.

Minu endine elukaaslane aga elas ja töötas ametlikult Ahvenamaal. Aeg-ajalt käis Eestis, näiteks abiellumas. Uurijale edastasin kõik andmed, mis mul oli võimalik – Ahvenamaa telefoninumbri, töökoha. Ei midagi. Korra mulle uurija isegi kähvas, et ega tema teda taga ei otsi: kui ta elab seaduskuulekat elu, siis ei jäägi vahele. Olin nagu puuga pähe saanud.

Praeguseks on minu laste isa kinnipidamisasutuses. Elatist olen saanud viimasel ajal 20 eurot – tänu sellele, et tema lähedased on talle vanglas kasutamiseks raha saatnud pangaarvele, see aga on kohtutäituri poolt arestitud ja elatisevõlg on esimene, mis täitmisele läheb. Elatist on mul saamata üle 20 000 euro.

Mu lastel on vedanud – olen kõrgharidusega, korraliku töökohaga ja kõik esmavajalik on tänu sellele lastel olemas. Küll aga ei leia ma, et laste eest hoolitsemine on ainult minu kui ema ülesanne. Isa panus oleks oluline, et panustada laste (huvi)haridusse ja tulevikku.

Ühest küljest on riik loonud mitmed võimalused elatise kättesaamiseks – kohtumenetlus on üsna kiire ja lihtne, kohtutäituri poole saab pöörduda, isegi politseisse saab minna. Aga raha see reaalselt lasteni ei too, kui isa on piisavalt kaval, et mitte näidata enda nimel vara, sissetulekuid jne. Olen ära proovinud kõik seaduslikud vahendid elatise kättesaamiseks, välja arvatud avalik nn must nimekiri, kuna kardan, et see võib mõjutada minu lapsi (sellest tingitud koolikiusamine vms).

Aeg-ajalt mõtlen, mis saab siis, kui see mees on vana ja väsinud ning vajab abi? Kas mu lapsed on kohustatud teda aitama, kuigi nad on lapsena ilma jäänud isapoolsest emotsionaalsest ja materiaalsest toest?

Kas ma peaks oma lastele ütlema, et kullakesed, lisaks sellele, et isa teiega ei suhtle, ta ka raha ei maksa? Ei taha, ei suuda oma lastele seda pinget veel juurde tekitada.Võib-olla räägime neist teemadest siis, kui nad on täiskasvanud.

Olen püüdnud oma laste isale öelda, et mina ei jää millestki selle arvelt ilma, ainus, kellele ta liiga teeb, on tema enda lapsed. Seni tulutult. Niipalju on kasu tema vanglasolekust, et nüüd ta suhtleb lastega, kirjutab neile kirju.

Ma ei kanna viha oma laste isa peale, kuid olen kurb ja pettunud. Kas riiklik elatisrahafond oleks lahendus, ma ei oska öelda, kuid midagi tuleks ette võtta.

Kõigile praegustele emadele soovitan – kasvatage lastes vastutustunnet, nii poegades kui tütardes, et vältida selliseid asju.