Lugejad elatise väljanõudmisest: kohtutäiturile ei maksa loota

Foto: SCANPIX

Palusime üksikvanematel kirjutada, kui edukalt on neil läinud elatise väljanõudmine ning kas kohtutäituritest on olnud piisavalt abi. Oma kogemusi jaganud lugejad leiavad aga, et kohtutäituritest suurt abi pole, sest teine vanem on ikka leidnud viisi, kuidas maksmisest kõrvale hiilida.

«Kohtutäiturid tõesti ei viitsi tegeleda. Oma värske kogemus,» kirjutab üks lugejatest. «Elatisraha sai eksabikaasalt kohtu kaudu välja nõutud (minimaalne, mida maksma peab, sest teine pool tõestas ennast nii vaeseks), loomulikult ta ei maksnud. Igakuiselt käisin kohtutäituri juures avaldust tegema ja uurimas, kuidas edeneb. Tema teatas ainult, et kontol pole midagi. Laste kaudu (üks laps juba peaaegu täisealine), kes aegajalt eksabikaasaga suhtlesid (eks polnud kahjuks ka lastega edasisest suhtlusest huvitatud, eriti noorematega), sain kogemata teada, et ta töötab juba mitu kuud tähtajalise lepinguga riigiasutuses. Andsin info koheselt edasi kohtutäiturile, kes siis asutusega ühendust võttis. Seejärel hakati abikaasa palgast (mida ta lasi uue kaaslase kontole kanda) koheselt maha arvestama elatisraha ja minul õnnestus nii võlg kui ka jooksev elatisraha kätte saada, kuni hetkeni, mil tähtajaline leping lõppes.»

Kirjutaja sõnul järgnes sellele iga kord ka sõim teemal, kuidas naine oma titekarjaga hakkama ei saa ja nüüd mehe rahakoti kallale läheb, lastes ta plaanid vastu taevast. «No mis seal ikka, las karjub. Üksikvanem, kes lapsi kasvatab, on tugev ja sõim ei murra. Nüüd olen jälle valvel ja tegelen detektiivitööga, et juhuks, kui ta kuskile avalikku sektorisse tööle peaks minema, siis saaksin sellest teada anda ja jällegi vahepeal tekkinud võla ja jooksva raha kätte.»

Lugeja sõnul on kummaline see, et paljud vanemad ja ka tema endine abikaasa ei saa aru, et seda raha pole vaja talle, vaid mehe oma lastele. «Riided, toit, hobid - see ei tule tasuta. Jaksad teha, jaksa ka kasvatada. Mina tegelen hoolsalt uurimistööga, see on põhimõtte küsimus,» lisab ta.

Ka teine kirjutaja nendib, et kohtutäituritest pole väga abi. «Üritasin aastaid elatist laste isalt kätte saada, kuid tänaseks on lapsed täisealised ja tulemus oli null. Kolm korda tegin politseile avalduse, et isa hoiab kõrvale maksmisest, kuid see nii-öelda isa tegi politseis selgeks, et ta nii väga tahab maksta, kuid tal lihtsalt pole võimalik. Samas teadsin, et ta käib tööl, kuid eks tõesta, kui tööandjad võimaldavad mustalt töötada. Arvan, et seadused kaitsevad selliseid vanemaid, kuid mitte lapsi.»

Ka kriminaalkaristus ei pruugi aidata

Lugeja Kala selgitab oma lugu jagades, et algul sõlmisid nad ekskaasaga lahkuminekul suulise kokkuleppe, mille järgi maksab teine teatud summa kuus ja võib käia lapsi vaatamas siis, kui on vastastikuselt sobiv aeg. «Tulemus: kokkulepet järgiti pool aastat. Siis lõppes raha ja lõppes ka soov laste külastamiseks. Hoiatasin, et annan asja kohtusse - hoiatuse peale mindi agressiivseks, sõimati ja tuli väide, et ma ainult raha tahangi. Pool aastat veel püüdsin heaga läbi rääkida, siis andsin kohtusse. Määrati elatis. Tagaselja, sest inimene kadus kui vits vette.»

Mõne aja pärast hakkas end Kalaks nimetanud lugeja kuulma enda kohta kuulujutte, justkui ei lubaks ta isal lastega kohtuida, kuid raha nõuab ikka. «Nõue läks veel poole aasta pärast täituri kätte, sest olukord ei leevenenud - mitut last üleval pidada üksi on siiski raske ja raha on vaja. Täitur ei saanud midagi. 10 aastat sain omadega ise hakkama. Laste isa muidugi tegutses teatud vallas rõõmsalt edasi, kiitles, kuidas tal pappi voolab ja kui igav hakkas, püüdis lastega ühendust võtta - üldjuhul selleks, et rääkida endast, kui tore ta on, ning sekka poetada, kui halb ema mina olen.»

Tänaseks on Kala laste isa kaks korda kriminaalkorras karistatud seoses laste elatise kuritahtliku mitte maksmisega. «Pisut on ka selle tulemusena elatist laekunud, kuid kogu see asjaajamine võttis mult niipalju lisaaega ja energiat, et mõtlen, et poleks pidanud omal ajal abielluma ning laste isa sünnitunnistusele isaks märkima. Oleksin saanud vähemalt vallasematoetust ja elu oleks palju rahulikum olnud,» leiab ta. «Vallasematoetusena oleksin saanud tänaseks kokkuvõttes stabiilse sissetulekuna kordades rohkem raha, kui täna selle elatise näol sente on pudenenud.»

Älis kirjutab, et tema kogemus sarnaneb Kala loole, kuigi politseisse ta veel läinud ei ole ja pole siiani ka sentigi elatisraha saanud. «Kohtutäituri juures käin korra aastas ja viimane kord enne jõule lasin kogu jama seisma panna, sest ei näe põhjust, miks täitur täidab oma taskuid, kui samas mitte midagi ei muutu. Olgugi, et täituritasusid ei tule minul maksta,» tõdeb ta.

Keerulisem, kui teine vanem on välismaal

Kristiina kirjutab, et pöördus kohtusse siis, kui polnud enam raha, et lapsele mähkmeid osta. «Riigilõiv tuli tasuda vaatamata raskele majanduslikule olukorrale. Lapse isa oli norralane ning perekonna tunnistuste kohaselt teadmata kadunud - niisiis naerdi minu üle kohtumajas ja öeldi: «Ega meie mingisugune detektiivibüroo ei ole!». Seejärel paluti mul kontakteeruda kõikvõimalike saatkondadega ja nõuda igaühest individuaalselt kirjalikku kinnitust, et lapse isa ei ela selles riigis.»

Nõnda alustas Kristiina Eesti migratsiooniametist. «Sain telefoni teel näotäie sõimata, sest ma ei ole lapse isa seaduslik elukaaslane ja minul ei olnud mingit õigust teha päringut teise inimese kohta. Aastaid hiljem sain lastekaitseametilt loa bioloogiliselt isalt vanemlikud õigused ajutiselt ära võtta, kuna kohtuistung toimub ilma süüdlaseta ja Eesti riik ei rahasta kaitsja kohalolekut ning seega võib laste isa iga hetk otsuse tühistada,» selgitab ta. «Olen juba 10 aastat last üksi kasvatanud ilma üksikvanema staatuseta. Teistele, kes hetkel sellises olukorras, on mul vaid üks soovitus: säästke närve ja keskenduge lapse kasvatamisele!»