Pilt on, häält ei ole - miks vaikimine ei toimi?

Foto: SCANPIX

Paarid, kel on suhteprobleeme, eelistavad sageli tülistemise asemel vaikida. Mõnikord on üks partneritest see, kes ei ütle oma arvamust välja, kuid teinekord teevad seda mõlemad. Mõlemal juhul näitab vaikimine, et suhtes on puudu verbaalsest ja emotsionaalsest lähedusest.

Jättes kõrvale kehakeele ja hea taju, on sõnad ainus viis, kuidas omavahel suhelda ja konflikte lahendada. Suhtes olles pole mingit mõtet vaikida. Ühelt poolt mõjub see hävitavalt suhtele, kuid teiselt poolt lämmatab see ka vajadust end väljendada, kirjutab Psychology Today.

Kui sul on võimalus väljendada seda, mida tunned (samal hetkel, kui seda koged), siis on palju väiksem tõenäosus, et sa selle tunde ajel endast välja lähed. Keerulised tunded, mida ei väljendata, kipuvad kurnama ja üle keema – hiljem võib tekkida tüli, millel on näiliselt algse solvumisega vähe pistmist. Sel hetkel on aga mõlemal probleemi alget raske näha.

Kui sa ütled kellelegi, et oled vihane ja selgitad, miks, siis katkestad vihatunde või vihase käitumise. Tunnete allasurumine või nende enda teada hoidmine tekitab aja jooksul märkimisväärset vastumeelsust, mida saadab juba oodatav käitumine. Kui sa ei jaga oma tundeid, lähed suure tõenäosusega endast välja ja see võib väljenduda milles iganes. Seda tehes muutud sa aga teise silmis probleemiks. Tekib vaikuse ja konfliktide nõiaring.

Vaikus on kontrolliv

Mõeldes kontrollivatele inimestel kerkib silme ette pilt karjuvast ja agressiivsest inimesest. Võib tõesti tunduda, et nad kiusavad ja juhivad teisi. Samas on meile täpselt teada, millega silmitsi seisame. Üllatusi pole. On aga palju salakavalam kontrollimeetod, mis rajaneb vaikimisel. Kui me ei ütle, mida mõtleme, siis teeme seda sageli selleks, et kontrollida teise reaktsioone ja käitumist. Kui ta ei tea, mida ma mõtlen, siis ta ei saa ju vastata. Mõnikord kalduvad seda tegema just need, kes tahavad väga teistele meeldida ja väldivad vastasseisu. Vaikida eelistatakse selleks, et teine pool ei ärrituks.

Vaikides käib peas sisemine monoloog, kus mängitakse läbi laused, mis meie arvates teine ütleks, kui ta päriselt tõde kuuleks. Teisisõnu on tegu terve stsenaariumiga, kus partneri roll on ette määratud. Seda tehes oleme aga paigalseisus kinni, suhtlus seiskub ja suhe ei saa areneda. Sellises olukorras hakkab suhe tavaliselt närbuma. Lahenduseks ju võimalusi pole, rääkimata siis arengust.

Mõnikord vaikitakse ka teise karistamiseks. Suhtest eemaldumisel saab vaikimisest viha kanal, mis samuti ei lase lahenduseni jõuda. Nõnda üritatakse vaikimisega kontrollida teise käitumist – tunded ja mõtted on justkui pausil, kuid dialoogi pole võimalik pidada. Lahenduseni ei jõuta. Sellisel juhul on vaikus täielikult osavõtmatu.

Suhte tervisele mõjub vaikimine ilmselgelt hävitavalt, kuid see viib ka meeleheite ja depressioonini. Siin pole muidugi mõeldud tervislikke pause, mis on head järelemõtlemiseks ja eneseanalüüsiks, vaid pidevat oskamatust oma tundeid väljendada.

Vaikijad võivad enda õigustamiseks öelda, et teine ju tegelikult ei kuula, või et ta hakkab kohe ainult vastu süüdistama ja kellel seda tüli vaja on. Selline mõtlemine on küll mõistetav, kuid see mõjub ennasthävitavalt. Kui sa ei väljenda ennast nii, nagu tahaksid, siis teed end maha. Õnneks ei ole põhjust vaikimistaktikale truuks jääda, sest seda saab muuta ja end taas kuuldavaks teha.