Pidev rahapuudus ja kasvav võlakoorem paneb peresuhted alati proovile, kuid abikaasa, vanemate ja sõprade abiga on lihtsam raskest olukorrast välja tulla.
Rahapuudus ja võlakoorem panevad peresuhted proovile
12. jaanuar 2014, 11:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tatjana (34, perekonnanimi toimetusel teada) on praegu 16 000 euro suuruse panganõude tõttu eraisiku pankrotiprotsessis ja loodab selle abil üle jõu käivast võlakoormast vabaneda. Ta jutustab lühidalt oma loo: «Võtsime abikaasaga pangast laenu korteriostuks ajal, kui teenisime mõlemad veel korralikult. Kuna meil raha sissemaksuks polnud, panime panti ka ühe oma hea tuttava korteri. Kui teise lapsega dekreeti läksin, tuli see õudne majanduskriis ja mees kaotas töö. Pank andis pool aastat maksepuhkust, ehkki intresse pidime ka sel ajal maksma. Et elamist mitte kaotada, laenasime tuttavailt nii palju kui võimalik. Laps oli haiglane ja ma ei saanud tööle minna, mees tegi juhutöid, et oleks, mille eest süüa osta.»
Lahkuminek mõlkus mõttes
Pank müüs pere laenu katteks mõlemad korterid, kuid 8000-eurone võlg, mis nüüdseks on kasvanud 16 000 euroni, jäi üles. Praegu üürib Tatjana pere tagasihoidlikku korterit ja üritab eraisiku pankrotimenetlusega hädaolukorrast välja tulla.
Tatjana sõnul mõjus aeg, mil neilt pidevalt raha nõuti ja käisid erinevad kohtuprotsessid, peresuhetele laastavalt. Vahepeal kogusid abikaasad juba asju kokku, et lahku minna, kuid siis hakati mõtlema lastele. «Otsustasime koos edasi võidelda ja nüüd on suhted normaalsed. Üksinda oleks ju veel raskem olnud. Pere on meile rahast olulisem,» lausub ta.
Võlanõustaja Terje Läätsele on kirjeldatud olukord vägagi tuttav, sest sarnaste muredega inimesi pöördub tema poole iga päev. Kui sissetulekud ei kasva, vaid vähenevad, polegi võimalik kohustustega toime tulla. Hullemaks muudab olukorra, kui eluasemelaene hakatakse leevendama kiirlaenudega.
«See on täiesti vale samm, sest kiirlaenufirma pole mingi sotsosakond, kes hättasattunule abistava käe ulatab,» selgitab võlanõustaja.
Lääts ütleb, et teda panevad imestama selgitused, et «ma ei saa ametlikult tööle minna, sest kogu raha võetakse nagunii ära» või «vahetan elukohta ja mind ei saada kätte». Võlad ei kao iseenesest kuhugi, nendega tuleb tegeleda, rõhutab ta.
Vahel saab mõne aegunud nõude küll korstnasse kirjutada, aga kohtutäituri tasud jäävad ikka üles. Parasjagu on Läätsel käsil ühe noore mehe juhtum, milles ta on teinud avaldused 15 kohtutäiturile, et tema igakuist toimetulekutoetust ära ei võetaks.
On ka olukordi, kus naine võtab mehe teadmata laenu, lootes selle lastetoetustest tagasi maksta. Enamasti osutub see võimatuks.
Probleemide tekkimisel tuleks Läätse sõnul üheskoos maha istuda ja teha plaan, kuidas olukorrast välja tulla. Varjata pole mõtet ka vanemate eest, sest nemadki võivad oma õla alla panna. Eriti rumalasti käituvad alaealised, kes ei julge vanematele õigel ajal öelda, et suitsetamise eest trahvi said, enne kui summa on mitmekordseks kasvanud.
Mõni imestab, et laenas tuhat krooni, aga nüüd peab tagasi maksma tuhat eurot. «Sel juhul küsin, kus sa olid siis, kui sellise intressiga nõustusid?» toob Lääts näite.
Kohut ei maksa karta, sest seal on võimalik olukorda põhjendada ja esitada taotlusi võlasumma vähendamiseks, tagaselja tehtud otsused pole aga kunagi võlgniku kasuks, õpetab Lääts. Vahel võib kohtult taotleda ka trahvinõude asendamist ühiskondliku töö või arestiga.
Harva juhtub, et abikaasad tulevad võlanõustaja juurde koos, ehkki sellest võiks sasipuntra harutamisel kasu olla. «Enamasti loodetakse mingi võlukepikese peale või hakatakse leiutama skeeme, mille abil hakkama saada, aga neid ei ole kahjuks olemas,» räägib nõustaja.
Ta annab ka mõned soovitused: «Ärge istuge, käed rüpes ja ärge varjake oma probleeme. Tegutsege, otsige abi lähedastelt või ka spetsialistidelt. See on igal juhul odavam ja tulemuslikum kui seada sammud mõne SMS-laenu kontori poole.»
Kriisiabi psühholoog Siiri Rebane, kes puutub õnnetute paaridega kokku pea iga päev, ütleb, et palju raha ei pruugi veel õnne tuua, aga rahapuudus võib inimesed õnnetuks teha küll. «Kui suhe oli juba ennegi habras, siis rahapuuduse tekkimisel saab see vaid hullemaks minna. Kui varem ei osatud ehk öelda, milles asi, siis nüüd on midagi väga konkreetset, mille süüks asi ajada. Saab öelda, et sina teenid vähe ja sellepärast ongi meil elu nii halb,» toob ta näite.
Vaja sarnast suhtumist
Heas ja tugevas suhtes olevad paarid näevad rahapuudust kui ühist muret, mida saab ka ühiselt lahendada. «See on justkui ühine vaenlane, mille vastu tuleb võitlema hakata. Ja ehkki rahapuudus on igal juhul raske kanda, võib see suhet tugevdada, kui sellest ühiste pingutustega üle saadakse,» sõnab psühholoog.
Hea on, kui parteritel on rahasse ühesugune suhtumine. «On inimesi, kes on rahul sellega, et saavad 300 eurot kuus kätte, sest on vähenõudlikud ja ajavad läbi sellega, mis on. Teised nutavad tuhande euro juures, et vähe. Kui mõlemad on boheemlasliku suhtumisega, et on nii palju kui on, ja tunnevad rõõmu koos kartulite praadimisest, siis on kõik korras, aga paraku see alati nii ei ole ja siis tulevad etteheited,» tõdeb Rebane.
Rebase sõnul paneb ootamatu rahapuudus proovile ka sisseharjunud soorollid. On naisi, kes abielluvad piltlikult öeldes paksu rahakotiga, ja kui see rahakott ühel hetkel tühjaks saab, jäävad naiselegi tühjad pihud. Samas on meie kultuuris mehi ajast aega pere toitjaks peetud ning kui mehel ühel hetkel enam tööd pole ja ta jääb koju toimetama, saab tema enesehinnang ränga hoobi – selline mees ei käitu sageli enam ka naisega endiselt ja kannatama hakkab kogu pere.
Normaalne suhe elab sellised tagasilangused üle ja naine ei hakka meest selle pärast halvustama. Peres võib ette tulla olukordi, kus kord teenib mees ja siis jälle naine rohkem ning sellesse tuleks suhtuda rahulikult.
Palju raha ja suur võim võivad inimese ka rikkuda. Kõik oleneb selles, kuidas see raha on saadud – kas äkilise rikastumise või pikaaegse visa tööga. Kui raha tuleb väga kergelt, võib see «katuse sõitma panna». Inimene võib hakata mõtlema, et ta on kõikvõimas ja saab kõik kinni maksta. Selline käitumine võib psühholoogi sõnul suhted sassi ajada küll, kuid ta rõhutab, et selles pole süüdi mitte niivõrd raha, kuivõrd inimese psüühikas toimunud muutused.
Halb on, kui rahapuudus sunnib kokku jääma paare, keda enam miski muu ei seo. Enamasti on see seotud pangalaenude ja muude kohustustega, mida kumbki ei taha üksinda enda peale võtta. Sageli hoiab naist mittetoimivas kooselus kartus, et ta ei tule oma väikese palgaga laste kasvatamisel toime.
«Kui naine kaalub lahkuminekut ja kardab, et ei saa üksinda hakkama, võiks ta kirja panna kõik pere sissetulekud ja väljaminekud ning siis vaadata, kas eraldi hakkama saada on tõesti võimatu. Vahel peetakse ju oma sissetulekust ülal ka joodikust meest. Teiseks võiks kirja panna selle kooselu plussid ja miinused. Et mida see kooselu mulle ja lastele annab ning mida ära võtab,» õpetab Rebane.