«Kadunud Dajan Ahmet ütles mulle kord: «Sina ära küll teatrit tegema hakka! Sul on selline nägu, mis ei jää mitte kellelegi meelde.» Aga näed, hakkasin,» meenutab Kaisa Kroonikas. «Kuid ma ei usu, et mind igaüks ära tunneb. Pealegi selleks, et tunda eestlase pilku oma kuklas, ei pea olema tuntud.»
Kui Kaisa Soomest tagasi kodumaale tuli, tundis ta enda sõnul tänaval kõndides esimese asjana inimeste hindavaid pilke. «Mujal maailmas ka inimesed vaatavad teisi, aga eestlase pilk… See on teistsugune,» märkis ta. «See on hindav.»
Näitlejanna on mõelnud, et miks küll eestlased nii kurjad on, kuid ta ei usu, et see oleks tingitud näiteks ilmast. Neli aastat Soomes elades nägi ta, et ilm on seal sama, kuid inimesed on teised. «Kui võõrale eestlasele tänaval lähened, on enamasti tema esimene mõte: «Mida sa minust tahad!?» Eestlane astub sammu tagasi ja on ettevaatlik. Soomes aga küsitakse: «Kuidas ma saan sind aidata?»,» tõi ta näiteks.