Hakkamata raamatust ümberjutustust kirjutama on minu eesmärgiks hoopiski teile selles peidus olev loo moraal edasi anda. Kuigi raamatu autor Fitzgerald on isiklikult kurtnud peale teose avaldamist, et lugejaskond ei mõista tema jutustuse tegelikku sõnumit, on enamik julged väitma, et ta oskas suurepäraselt tõestada minevikus elamise ennasthävitavat külge. Miks see siis nii halb on?
Raamatu peategelane Jay Gatsby oli lihtne noormees päeval, mil ta armus imekaunisse kõrgklassi neidu Daisy Buchanani. Nagu arvata võite, oli erinevus sotsiaalsetes klassides Daisyle piisavaks, et Gatsbyle selg pöörata ja Ameerika jõukaimast perest pärit troonipärijaga abielluda. Kuid selle asemel, et olukorraga leppida ja elus edasi liikuda, hakkas noormees võitlema. Ta lõi endale visiooni suursugusest elust, millega Daisy enda juurde tagasi meelitada ja ei lõpetanud enne, kui oli saavutanud piirkonna jõukaima mehe staatuse. Aga mis hinnaga?
Läbi terve raamatu kirjeldatakse Gatsbyt kõige optimistlikuma, lootusrikkama, empaatilisema ja malbeima isikuna, keda kohata. Enesekindel ja tugev mees, kes kaotas oma selgroo puhtalt Daisy peale mõeldes. Tema pidurdamatu soov minevikku parandada pimestas nägemust karmist reaalsusest, sest silmipimestavad unistused viisid teekonna armukese rollini. Päevast, mil Gatsby palus Daisyl oma pere jätta ja temaga tulla, oli ka naisterahva tegelik pale päevavalgele toodud. Mis ajast armukest abikaasale eelistatakse?
Raamatu sündmustik ja tegevuskäik panid mind mõtlema, kas optimism ei ole mitte õilis, kuid lootusetult mõttetu iseloomujoon? Gatsby naasis naise ellu viis aastat hiljem täies enesekindluses - ainukene mees, keda Daisy armastab on, ja on alati olnud, tema. Nende ainukeseks takistuseks oli erinev majanduslik taust, mis oli nüüdseks likvideeritud musta äri ajamisega. Ta korraldas oma kodus suursuguseid üritusi, näitamaks rahvale (ennekõike Daisyle) oma vara, võimekust ja priiskavat elustiili. Kuid, kas pätt on inimene, kellega korralikust perest pärit naisterahvas oma elu jagada soovib?