Vangist tulnud Janar (27) loobus uimastitest

Süstlad. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Hakkasin halbade asjadega tegelema juba väga noorelt – 10-aastaselt. Kuna peres polnud kõige parem olukord, hakkasin vaba aeg tänaval veetma ja koolist puuduma. Hulkusin sõpradega ja tegin rumalusi. Kõigepealt tuli suitsetamine, siis alkohol. Narkootikume hakkasin hiljem tarvitama, 18-aastaselt, vanglas olles. Sinna sattusin varguste, sissemurdmiste ja ärandamiste pärast.

Murru vanglas liikus 2005. aastal igasuguseid uimasteid, kui raha oli, ja neid tarvitasid kõik. Võis saada nii amfetamiini kui heroiini. Mina alustasin kanepi suitsetamisega, seejärel hakkasin amfetamiini süstima. Vanglast vabanedes kohtusin enne mind vabanenud sõpradega ja kõik jätkus. Kusagile minna ei olnud, elasin sõprade ja erinevate naiste juures – enamasti nende kulul. Tekkisid võlad ja suhted kriminaalidega. Jätkus uimastite tarvitamine ja peagi sattusin uuesti vanglasse.

Ühel hommikul, kui mul oli tagasi vabadusse pääsenuna hästi paha olla, helistasin oma endisele tüdruksõbrale, kes oli samuti narkomaan. Palusin, et ta mulle midagi hangiks, et parem hakkaks. See oli neli aastat tagasi. Sõbranna kutsus mind selle peale kirikusse, kus räägiti muu seas Lootuse külast.

Kui Lootuse külla esimest korda läksin, tabas mind šokk, sest seal pidi tööd tegema ja kindlale korrale alluma, ei tohtinud suitsetada ja ropendada, alkoholist ja uimastitest rääkimata. Kõige sellega harjumine polnud lihtne. Narkootikumidest loobumine polnudki kõige hullem – panin kõvasti tööle pihta ja paha tunne läks üle.

Minu arust on füüsilistest võõrutusnähtudest üle saamisest palju olulisem see, mis toimub peas ja kuidas muutub mõttemaailm. Esimesed neli päeva oli uimastist loobumine paras katastroof, aga hiljem läks kergemaks. Mingit asendusravi pole mul tarvis läinud. Metadoon on tegelikult teine narkootikum ja uus sõltuvus, muud midagi.

Kui aastase programmi Lootuse külas lõpetasin, hakkas kõik hästi minema, aga mingil hetkel unustasin siiski vahepeal omandatud põhimõtted ning hakkasin uuesti rahast ja naistest õnne otsima. Tundsin, et elu hakkab jälle allamäge veerema ja pean sellele lõpu tegema. Läksin Lootuse külla tagasi ja ütlesin, et tahan jääda ja neid inimesi teenida. Nüüd on mul jälle kõik korras.

Tulin just Inglismaalt, kus õppisin sõltuvusest vabanenute ühiskonda integreerimist ja tahan nüüd kasutada seal saadud teadmisi Keilas taolise keskuse tööle rakendamisel. Probleem on selles, et Lootuse küla programmi lõpetanuil pole kuhugi minna ja neil on väga raske uut elu alustada. Sellistel meestel on vaja aidata leida elu- ja töökoht ning õpetada kõike – ka seda, kuidas raha ja naistega ümber käia.

Ennast näengi edaspidi Keilas tegutsemas, et aidata neid, kes samamoodi hädas, kui ma ise kunagi olin. Olen aru saanud, et ma ei saa jäädagi tilbendama Lootuse küla ja muu maailma vahel, pean leidma endale kindla töö- ja elukoha ning looma ka kunagi perekonna.

Noortel soovitaksin leida endale mõni asjalik hobi, et mitte lüüa aega surnuks sõpradega napsitades ja ringi hulkudes. Kindlasti leiab igaüks midagi targemat teha.