Lugeja kirjutab: koer tahtis, et ma mehele saaksin

Foto: SCANPIX

Naine24.ee tutvumisteemalisest lugejamängust võttis osa neiu, kes kohtus oma mehega sporti tehes. Ja seda tänu mängulustis koerale!

Minu tutvumislugu härra Õigega sai alguse natuke üle aasta tagasi. Oli mai ja käisin iga päev  hommikust õhtuni tööl. Pärast tööd läksin alati otse koju. Sõin, söötsin kassi ja koera ära ning läksin rullitama.

Kuna ma elasin Pelgulinnas, kus on ilus promenaad, mis viib Stroomi randa välja, siis mulle meeldis seda teed pidi rullitada koos koeraga nii, et koer oli rihma küljes ja vedas mind. Koer on mul krants ehk siis ema on bokser ja isa teadmata. Seetõttu on ta suhteliselt suur ja jõuab mind 50-kilogrammist tüdrukut rihma otsas järgi vedada.

Täpselt nii möödusid minu kevadõhtud kui jõudiski kätte 18. mai. Päev oli täiesti tavaline. Tulin töölt, sõin ja läksin koeraga rullitama. Ma olin juba paar kilomeetrit rullitanud, kuni jõudsin Sõle politseijaoskonna juurde. Seal kihutas minust mööda üks noormees rulluiskudega.

Koera oleks kui tabanud välk. Ta läks pöördesse ja võttis hoo üles, et sellele noormehele järele jõuda. Mu koerale meeldivad hullupööra rullitajad ja ratturid. Kui ta mõnda näeb, jookseb ta neile järele, et neist ette saada. Nii ta siis vedas mind nagu kelku järel, et noormehest ette saada.

See oli minu arust nii naljakas, kuidas me pendeldasime - kord olime meie ees koeraga ja siis jälle noormees. Inimesed vaatasid meid nagu mingit tsirkuse etendust. Kassi-hiire mäng kestis seni, kuni jõudsime lõpuks Stroomi randa. Randa jõudes, kihutasime meie noormehest ette ja sõitsime edasi.

Sel ajal kui meie edasi mööda rannateed Rocca al Mare poole suundusime, kohtus noormees oma sõbraga rannas, kes oli just endale esimest korda rulluisud ostnud ja soovis neid proovida, minnes sõbraga sõitma. Nüüd läks alles asi huvitavaks, meie olime juba kena edumaaga ees ning ma pidin korraks peatuma, et koer saaks häda teha. Selle ajaga oli juba noormees oma sõbraga meile järgi saanud ja kihutasid meist jälle ette. Hakkas taas pihta see tagaajamine. Koer oli nii hullumas, et mina olin juba sellest tagaajamisest jube väsinud.

Olime siis jõudnud juba tee lõppu, kui mu koer jäigi nende noormeestega koos rullitama. Muidugi nemad naersid seda, et kui kihvt koer, et tahab nendega koos joosta. Nii mul ei jäänudki muud üle, kui jääda nendega koos reisima, kuna koer ei olnud nõus ilma nendeta edasi minema ja vedas mind kaasa.

Nende juurde seisma jäädes võtsin kõrvaklapid peast, üks noormeestest küsis, et mis selle toreda ja kiire kutsa nimi on. Mina siis vastasin jutujätkuks viisakalt, et Snoopy. Noormehed olid hästi lõbusad ja toredad ning ma otsustasin, et jään siis nendega koos rullitama. Kui me olime juba paar tundi sõitnud ja tagasi Stroomi randa jõudnud, pidi igaüks oma teed minema.

Noormees, keda alguses taga ajasime, küsis veel minu telefoninumbrit ning teine noormees soovis teada, mida ma homme (laupäeval) teen. Mina andsin kenasti oma numbri ja vastasin, et lähen koos töökaaslastega lauluväljakule Maijooksule. Kutsusin siis naljaga oma uusi sõpru mind ergutama ja vaatama ning sellega meie tore õhtu lõppeski.

Järgmisel päeval olin juba lauluväljakule jõudnud, kui helistas üks noormeestest ning küsis, et kas ma olen juba kohal, teeks enne jooksu veel sooja. Ma ei uskunud oma silmi, kui ma tõesti nägin neid seal, endamisi mõeldes, et nad tõesti tulidki mind vaatama. Ma olin nii õnnelik neid nähes. Jooksud joostud, leppisime Andruse ja Ardiga kokku, et saame ka õhtul kokku ja lähme sõitma. Läksimegi ja nii igal õhtul.

Ühel õhtul Andrust ei tulnud ja me läksime Ardiga ja Snoopyga rullitama. Me sõitsime terve öö kuni hommikuni välja ühte ja sama teed ning muudkui jutustasime. Sama juhtus ka järgmisel ning ülejärgmisel öösel. Juhtuski see, mida ma kartsin - ma armusin Ardisse ära. Kõige hullem oli asja juures see, et ma meeldisin väga ka Andrusele, kes kutsus mind ühel õhtul välja, kuid ma pidin talle ära ütlema, sest ma olin juba lubanud Ardiga sõitma minna.

Eks Andrus oli juba pihta saanud, mis toimub. Andrusega jäime sõpradeks edasi ja käisime ikka vahel kolmekesi rullitamas. Ardiga läks aga nii, et lõpuks sai meist paar ja me kolisime kokku. Tänaseks päevaks oleme me koos olnud juba poolteist aastat ning meil on imearmas ühine laps.

Rullitamas käime me endiselt koos,kuid nüüd ilma koerata. Koer on teises peres, kus tema eest hoolitsetakse hästi. Selle loo kohta võin ma öelda, et Snoopy oli see, kes mind mu unelmate mehega kokku viis. 

Üleskutse kõigile: tehke sporti ja te võite leida oma elu armastuse!