/nginx/o/2011/12/09/869804t1h2c4f.jpg)
Tutvumisteemalise lugejamängu raames kirjutas meile lugeja, kes on oma mehega õnnelikult koos olnud juba 28 aastat. Huvitaval kombel kohtasid nad teineteist pulmas, kui mängiti maha pruudipärg.
Lugeja kirjutab: pruudipärjaga paari
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
15. oktoobril 1983. aastal oli minu onupoja pulmad. Oi, kuidas ma ei tahtnud tookord sinna peole minna, aga vanemate tahe jäi peale, oli siis 17-aastane.
Pulmapidu oli selline nagu ikka tookord peeti, klassikaline pidu pika laua taga. Kesköö saabudes kutsus isamees kõik vallalised tantsupõrandale ja pruutpaar hakkas pruudipärga maha mängima. Üllatus oli suur, kui mind ühe kena võõra noormehega välja valiti ja mulle pärg pähe pandi. Ma polnud seda noormeest kogu peo vältel märganudki ja küsisin talt vaikselt, et kas ta äsja saabus. Ilmnes, et ta oli terve päeva alates registreerimisest kuni tolle hetkeni pulmaline olnud. Sain teada, et ta oli pruudi vanatädi poeg.
Tantsisime, käisime jalutamas, vestlesime hommikuni ja leppisime kokku, et kohtume järgmisel nädalal.
29. oktoobril 1983. aastal pidi ta minema Nõukogude armeesse, need kaks nädalat kohtusime me iga päev, liblikad olid kõhus ja ma olin nii armunud. Olime kirjavahetuses kõik need kaks pikka aastat, lugesin päevi ja ootasin tema tagasitulekut. Ta tuli ja 23. oktoobril 1985. aastal olime jälle koos.
Me abiellusime 01. märtsil 1986. aastal, 11. septembril 1987 sündis meie esimene tütar ja 30. märtsil 1997 sündis meie teine tütar. Järgmisel aastal on meil 28. pulma-aastapäev ja ma olen ikka veel armunud, sest iga päev vähemalt korra ütleb mu mees, et ta armastab mind.