Dagmar Kutsar: kahjuks on praegu vanemate seas levinud palju pinnapealset lahmivat mõtteviisi

Dagmar Kutsar, TÜ sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppejõud. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Dagmar Kutsar, TÜ sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppejõud, tõdeb, et lapsevanemaks olemine on praegusel ajal palju keerulisem kui varem. Vanemal peab olema tarkust, et last märgata ja teha otsuseid tema vajadusi arvestavalt.

Dagmar Kutsar räägib, et käis äsja oma lapselapse teisel sünnipäeval, ja näitab pilti, kus tema lapselapsed, kolm tüdrukut ja kaks poissi, üksteise järel reas seisavad. «Vanaema olla on hoopis teistmoodi, sest vanemad on number üks ja mina püüan arvestada nii nende valikutega kui ka märgata laste vajadusi. Nii nagu vanemaks, nii kasvatakse ka vanavanemaks. See on elukestev protsess,» ütleb ta.

Kas see, kuidas teie oma kaht tütart kasvatasite, erineb sellest, kuidas nemad praegu oma lapsi kasvatavad?

Praegu on hoopis teised ajad. Me püüdsime abikaasaga olla lapsekesksed. Raha oli vähe, kuid lastel olid olemas kõik vajalikud asjad, näiteks rula, jalgratas. Lapse vajadused olid esikohal ja alles siis tulid enda omad.

Samas oli reeglite seadmine siis jäigem. Mina järgisin oma emast rohkem isegi vanavanaema, kes oli selgete piiride seadja. Mingil hetkel taipasin, et kipun liiga palju oma lapsi piirama ja olen vähemänguline, s.t pole lapsega samal lainel. Mängulisuse eeskuju õppisin mehe õelt. Nii et see, milliseks vanemaks keegi kasvab, oleneb osalt sellest, millist endale loodud vanemakujundit ta järgida püüab, kuidas seda teise vanema käitumisega sobitab ning kuidas see lastelt tagasi kajab. Samas kuulub vanemakujund omasse aega ja on ise pidevas muutumises, see on vanemaks kasvamise protsessi osa.

Kui vaatate näiteks oma tütreid, mis on praegu teisiti?

Elu käib veelgi enam laste kaudu, uue põlvkonna vanemad püüavad rohkem last ja tema vajadusi mõista ning neid oma valikutega sobitada, lähtuda rohkem lapsest.

Praegu kasvatakse vanemaks palju raamatute kaudu, näiteks Jesper Juuli raamatud jm. Kui mina vanemaks sain, tuli suure uudisena seni ainuvalitsenud tervishoiualase, pigem vanemaid hirmutava kui abistava raamatu kõrvale, mida ühed minu üliõpilased hiljem naljatlevalt lapse elushoiu raamatuks nimetasid, Benjamin Spocki raamat «Teie laps».

See avas tee uutele vanemaksoleku viisidele. Eelkõige võttis Spocki raamat palju vanemate hirme maha. Näiteks tuleb meelde üks väide: «Ei maksa karta, et suur lõge on õrn, see on sama tugev kui present.» Tol ajal räägiti ka, et last ei tohi hellitada. Las ta nutab pool tundi, alles siis mine rahustama. Igal lapsel pidi olema range päevakava, näiteks ei tohtinud imiku toidukorrad olla alla kolmetunniste vahedega, et mitte lapse tervist ära rikkuda. Alles hiljem mõistsin, et kõige selle taga oli ühiskonnas valitsev töölisideoloogia, mida toetas töötava naise

keskne perepoliitika. Kindla päevakavaga ja ise nutuga hakkama saav laps sobitus hästi sõime, samas kui ema sai võimalikult kiiresti ja väiksema süütundega tagasi tööle minna. Spock tuli ja ütles oma raamatus, et lapsed vajavad lähedust ja neid ei ole võimalik ära hellitada.

Praegu on siis olukord parem?

Vanemaks kasvamine on palju rõõmsam, kuna hirme on vähem, sest infot lapse arengu kohta on võrreldamatult rohkem. Ühiskonnas väärtustatakse mõlema vanema rolli ja nn võrdse vanemluse ideestik on noorte vanemate hulgas väga levinud.

Samas on mõned lapsepõlvesotsioloogid kriitiliselt märkinud, et tänapäeval on laps kui teha võetud projekt. Näiteks Saksa lapsepõlvesotsioloog Helga Zeiher räägib lapsepõlve saarestumisest. Ajaloos, enne tööstusrevolutsiooni, kasvasid lapsed ja said haridust vanemate kõrval igapäevatöid tehes. Kui täiskasvanud liikusid perekonnast väljapoole tekkivale tööturule, tekkis vajadus lastehoiu ja haridussüsteemi järele.

Perekonnast hakkasid välja liikuma ka lapsed – sõime, aeda, kooli. Lastest said neile suunatud toodete ja teenuste tarbijad ja nad ise asetati justkui täiskasvanute maailmast välja erinevatele «saartele» – hoiusaar, haridusesaar, huvikooli saar, mänguväljakusaar jne. Ja vanematest said laste navigeerijad nende saarte vahel: millise saare peale keegi lapse viib ja millise saare pealt toob.

Nii et praegu ollakse palju lapsekesksemad?

Lapsest lähtuvamad. Lapsekesksus on üldlevinud väärtus – kõik armastavad lapsi ja tahavad nendele parimat. Vahe on selles, kuidas mõistetakse, mis on lapsele parim. Kas see, mis mulle targa täiskasvanuna tundub, või see, mis on lapsega läbiräägituna talle parim. Oskus last märgata ja temaga arvestada on raske tulema, sest lapse eelistused võivad vanema eelistustest väga erineda – kellel on siis n-ö õigus?

Veel 10–15 aastat tagasi oli üldtunnustatud seisukoht, et vanemad teavad, mis on nende lastele parim, s.t nad saavad ja peavad lapsi esindama, kuna lapsed ise on veel ebaküpsed neid puudutavates otsustustes oma arvamusega osalema. Nüüd, seoses uue teoreetilise lähenemisega lapsepõlvele ja lapse õiguste konventsiooni mõjudega, on üha enam levimas arusaam, et laps on targem ja oma eale vastavalt kompetentsem, kui me seda täiskasvanutena arvata oskame. Taas – vaja on osata last märgata ja kuulata.

Täiskasvanul on raske osa vanemlikust võimust ära anda. Näiteks mõista, et see, mida laps iseendast räägib, on täpsem ja lapse seisukohast õigem kui see, mida räägib temast vanem. Selle asemel et vanema käest küsida, kuidas tema lapsel koolis või aias läheb, saame teada lapse käest, mis tal näiteks täna huvitavat juhtus, mis talle seal meeldis või ei meeldinud, sest laps teab seda tõepoolest paremini kui tema vanem. See on tema, mitte vanema kogemus ja vanem ei saa seda lapse asemel kogeda ega esitada.

Või võtame näiteks laste kultuurid. Selleks, et eakaaslaste gruppi sisse saada, pead vastu võtma grupi standardid. Pilet, millega gruppi saad, on näiteks see, et sul on Monster High või pisikesed Pet Shopi loomakesed. Kui sul neid ei ole, siis oled teistsugune, ja lapsed on selles suhtes mõnikord väga karmid. Teistsugune ei või olla.

Veel raskem on olukord, kus ka täiskasvanu – vanem, kasvataja, õpetaja – toob teiste laste ees välja lapse mõne erinevuse, näiteks viitab lapse korrastamata välimusele või väikese edu märkamise asemel rõhutab lapse mahajäämust teiste lastega võrreldes. See on hea õigustus lapse teistsuguseks pidamiseks ka lastegrupi poolt, hea õigustus teda ignoreerida või mõnel teisel viisil kiusata.

Seega pole lapsest lähtumine veel üldine?

Ei ole, sest see on palju keerulisem viis lapsega tegeleda. Nii lihtne on öelda, et sa ei tee seda ja kõik või sa pead tegema seda või teist, sest mina arvan või tahan nii. Aga see, et räägid lapsega läbi, nii et ta saab aru, põhjendad ja oskad probleemide korral juhtida last teisele lahendusele, nõuab vanemalt tohutut tarkust. Just vanemaks olemise tarkust, mis ongi uue aja vanemaks olemise kari. Ega täiskasvanu positsioonilt last mõista ei ole võimalik. Täiskasvanu positsioonilt lähtub täiskasvanu iseendast. See tähendab, et paljud otsustused põhinevad ideel olla hea lapsevanem. Mis selles halba on? Ükskõik milliseid lapsega seotud otsuseid tehes võiks vanem õppida küsima, millel tema otsus põhineb. Kas sellel, et nii on tal mugavam, nii paistab ta hea lapsevanemana, või sellel, et nii sobib ka lapsele kõige paremini? Need on erinevused fookuses. Taas on tähtis osata märgata last ja teda kuulata.

Kuivõrd mõjutab meie lapsi vanemate vaesus, töötus?

See on meil üle ekspluateeritud teema. Kui alustasime vaesuse uuringuid, siis minu äi, kes on suurest perest pärit endine koolijuht, küsis: «Kuidas saab niimoodi öelda, et kui oled vaene, siis ei saa sinust midagi?»

Uue lapsepõlvekäsitluse kaudu saab uue tõlgenduse ka vaesus, halb kodu, hooletusse jätmine jmt. Lapse heaolu kujuneb lapse ja keskkonna suhtes. Keskkondasid, millega laps kokku puutub, on mitmeid, ja vanuse kasvades nende hulk kasvab. Kõigepealt elab laps põhiliselt perekeskkonnas, kuid juba päris väiksena võib ta kokku puutuda näiteks mitmete mängukeskkondadega, umbes 2–3aastaselt läheb lastekollektiivi, seejärel kooli jne.

Kui lapse perekeskkonnas miski ei toimi, näiteks vanem(ad) ei saa heaks vanemaks kasvamisega hakkama, on ise oma eluga hädas, siis oleks lapse jaoks hea, kui ta saaks kiiresti liikuda lisaks mõnesse teise keskkonda, kus ta saab korralikku toitu, professionaalset tähelepanu ja kohtlemist, teda võetakse sõprade hulka. Erilise tähtsusega on väga head lasteaia- ja kooliõpetajad ning tugipersonali kompetentsus. Pere võib majanduslikus mõttes olla väga hädas, kuid samas sõbralik, toetav ja last armastav. Meil on suuri peresid, kes on väga raskes majanduslikus olukorras, mis aga ei tähenda, et nende laste edaspidine elu ongi sellega ette määratud. Tähtis on, et lapsed on hoitud ja nad kasvavad üksmeeles. Samuti on tähtis, et ühiskond laiemalt mõistaks vaesuses elavate perede vajadusi ning oleks solidaarsem ühiste hüvede ümberjaotamisel.

Kas toetusi peaks tõstma?

Toetusi tuleks kindlasti tõsta. Mida me saame 19 euro eest lapsele kuus võimaldada? Noored pered ei ole sellised, kes oma õiguste eest väga seisaksid. Nad pigem ei pea seda ka eetiliseks, kui neil on käed-jalad terved ja nad saavad töötada.

Toetuste tõstmine ei lahenda aga kõiki probleeme. Vaesemaid peresid saab aidata pigem lapse enda kaudu. Minu magistrandid pakkusid välja lapse kultuurikaardi idee. See on kiipkaart, kuhu ta saab kohalikult omavalitsuselt toetust, et käia näiteks teatud arv kordi kuus muusikakoolis, sporditrennis, tarbida kultuuri (kino, teater, osta raamatuid), saada vajadusel õpiabi, mis on sisult laiem kui lihtsalt õppetükkide järgmiseks päevaks ettevalmistamine. Laps saab ise selle kaardiga majandada, temale otse jagatud ressurss on ühiskonnapoolne investeering, et ta pääseks välja vaesuse ringist ega taastoodaks vaesuse kultuuri.

Ka tähelepanu pööramine vanemaharidusele on oluline. Sellel suunal tegutseb viimasel ajal sotsiaalministeerium.

Nii et õppida tuleb veel kõvasti?

Vanemaks olemine on keeruline ja seda tuleb õppida, nagu seda on ju tegelikult vanemaks kasvamise käigus alati tehtud. Kahjuks on praegu vanemate seas veel levinud üsna palju pinnapealset lahmivat mõtteviisi. Neid häirib lapse õiguste teema ja paljud küsivad: aga kuhu jäävad kohustused? Raske on mõista, et kui lasta lapsel osaleda mingi teda puudutava otsuse langetamisel, võtab ta samuti kaasvastutuse tehtud otsuse eest. Pigem võib saada probleemiks see, et lastele võib koguneda liiga palju vastutust, tuues lapse ellu lisapingeid.

Lasteombudsmani büroo ja Praxise koostöös läbi viidud lapse õiguste ja vanemluse monitooringu tulemused näitasid, et laste arvamust võetakse kõige rohkem kuulda kodus, koolis tunduvalt vähem ning kodukohas peaaegu üldse mitte. Vähemalt lapsed oma hinnangutes ei osanud seda viimast välja tuua. Näiteks ei ole lastega arutatud,

kuhu ja milliseid mänguväljakuid rajada. Täiskasvanutel on endiselt raske lapsega seotud otsustusi teha lapse kaudu, temast lähtuvalt. See on tunnetuse küsimus, et tabada ära, kas tahan niimoodi teha sellepärast, et mul endal oleks hea, või olen lapse kaudu aru saanud, et nii võiks teha. Kuidas seda teha, näiteks kuidas hoida piire, on nii vanemahariduse kui ka vanemaks kasvamise teema.

Kõigepealt õpid olema äsja sündinud lapse vanem, siis esimese lapse, teise, koolieeliku, teismelise lapsevanem. Uus põlvkond praegusi lapsevanemaid tahab õppida ja kannab uusi lapsekasvatusideid edasi järgmiste põlvkondade täiskasvanutele – praegustele lastele.