Küberkius: imelikud lood Ask.fm-is

Foto: SCANPIX

Ühel päeval ilmus Birgiti ask.fm-i kontole kiri: «Miks sa suhtled sellisega nagu Sille? Ta on nii loll. Kuidas sa saad temaga suhelda? Saada see Sille p*****!» Kõik arvasid, et sõimu kirjutas Liisa. Aga see ei olnud Liisa.

Liisa on 8. klassi tüdruk. Tema hinneteleht on igav, seal on peamiselt viied, vahel harva mõni neli. Tüdruku eeskujulik kehahoiak kõneleb aktiivsetest huvialadest ja heast füüsilisest vormist. Ent kooliminek muutus talle 7. klassi kevadkuudel aina raskemaks. Suhtluskeskkonnas Ask.fm toimuv mõjutas drastiliselt tema suhteid klassikaaslastega, kellega ta enne väga hästi läbi sai. Liisat hakati ignoreerima.

Liisa lugu

Kõik algas sellest, et ühel päeval tajusin koolis, et klassiõed, kellega ma enne hästi läbi sain, ignoreerisid mind. Tundus, et nad olid arutanud midagi minu kohta omavahel. Ma ei osanud seda kuidagi teisiti tõlgendada. Õhtul trenni minnes ütles üks mu trenni- ja koolikaaslane, et oli lugenud Twitterist mu klassiõe ja pinginaabri Birgiti säutsu: «Liisa, me kõik teame, et see oled sina, kes seal Ask.fm-is neid asju kirjutab.»

Mina ei teadnud sellest midagi, mul pole Ask.fm-is kontot. Läksin õhtul koju, avasin arvutis Ask.fm-i ja nägin, milles küsimus. Birgitilt oli keegi küsinud kriitilisi, halvustavaid, alandava alatooniga küsimusi nii tema enda kui ka klassiõe Sille ja nende sõpruse kohta.

Küsija-kommenteerija tundis hästi meie sõbrannade punti ja kogu klassi. Ilmselt see andiski tüdrukutele mõtte, et mina küsisin ja kommenteerisin. Ometi see polnud mina.

Mu klassiõde Birgit oli suhelnud mõni aasta tagasi klassiõe Sillega. Kuid siis juhtus nende vahel midagi ja Birgit sai haiget. Kunagi vist isegi ütlesin Birgitile, et Sillega suheldes võid jälle haiget saada. Nüüd oli Birgit taas Sillega suhtlema hakanud. Arvan, et kuna ma kunagi nii ütlesin, võisid nad eeldada, et see olin mina, kes Ask.fm-i keskkonnas anonüümselt Birgitilt küsimusi küsis ja sõimu edastas: «Miks sa suhtled sellisega nagu Sille? Ta on nii loll. Kuidas sa saad temaga suhelda? Saada see Sille p*****!»

Koolis läks asi aina imelikumaks. Ma kuulsin seljataga oma nime klassikaaslaste vestluses, nägin oma nime nt arvutitunnis kirjalikes vestlustes.

Läksin ükskord klassis tüdrukute juurde istuma, kuna olin harjunud nendega suhtlema. Sille sosistas midagi Birgitile ja teistele, nad vahetasid tähenduslikke pilke ning liikusid minust ühe pingi võrra eemale. Läksin neile järele ja nad eemaldusid minust sõnagi lausumata uuesti. Tohutult halb oli. Tundsin ennast väga üksi. Ma polnud ju midagi halba teinud.

Päevad läksid ja tegevus Birgiti Ask.fm-i kontol kogus hoogu, kuni lõpuks ilmus sinna ka minu nimi: «Liisa, me kõik teame, et sina kirjutad neid sõimamisi siin. Tule ja ütle otse.»

Mina polnud ju see, kes sinna kirjutas! Paistis nii, et ainuke, kes seda teadis, olin mina, ja ainukesed, kes mind uskusid, olid mu ema ja mõni sõber veel. Tõestada polnud mul seda klassiõdedele võimalik, nad poleks niikuinii uskunud. Sõim ja küsimused olid esitatud anonüümselt ja ka mina ei teadnud, kes neid tegelikult sinna kirjutab. Paari nädala jooksul oli kolmandik klassist hakanud minusse halvasti suhtuma. Ma kartsin. Ma ei teadnud, kui kaugele Ask.fm-i anonüümne halvustaja võib minna ning millal ja millega see kõik lõpeb.

Praegu kardan, et kui uurimise käigus saadaksegi teada, et ma pole midagi teinud, on suhted pöördumatult rikutud ja jään ikkagi üksi. Ma tahan, soovin, unistan, et õhkkond oleks uuesti normaalne.

Liisa ema Anne lugu

Liisa rääkis mulle sellest peaaegu kohe, kui need sündmused algasid, meil on olnud kogu aeg avatud ja soe suhe. Rääkisime õhtuti ja paljud neist lõppesid pisaratega. Mina läksin katki sellel hommikul, kui saatsin Liisa kooli ja tüdruk kartis sinna minna. Me läheme hommikuti tavaliselt koos, Liisa läheb kooli ja mina tööle edasi. Sellel hommikul tööle sõites nutsin autos korralikult. Siis võtsin kätte ja helistasin klassijuhatajale, et meil on abi vaja, enam me üksi hakkama ei saa. Kõik toimus kevadel, kool sai läbi ning asi jäi õhku.

Kirjutasin ka Ask.fm-i kirja ja palusin abi identiteedivarguse asjus Birgiti Ask.fm-i kontol. Vastust ei tulnud. Saatsin ka teise kirja, seekord ingliskeelse, ka sellele pole vastust saabunud. Kui me politseisse avalduse tegime, siis palusime appi isa, kes oskab jääda rahulikuks ja tasakaalukaks.

Õpetaja Krista lugu

Tundub, et see, mis kuskil suhtlusportaalis toimub, on kooliväline asi. Tegelikult aga mõjutab see ka kooli ja klassi elu. Kui kiusamine kevadel algas, oli kogu klass tugevalt häiritud. Meil oli just toimunud 7. klassi sisevaatlus. Sisevaatluses vastavad õpetajad, õpilased ja lapsevanemad paljudele küsimustele kooli kohta. Kokkuvõttest tuli välja, et aineõpetajad on klassiga väga rahul, lapsed on töökad ja püüdlikud. Ka lapsevanemad olid rahul. Lapsed aga olid oma vastustes väga ausad: noorte suhetes on asju, mis neid häirivad. Selgus, et omavahel olles tuleb ennast kogu aeg tõestada, on häirivaid ja haavavaid pilke ja nalju.

Klassis valitseb õhkkond, kus pole tavaks emotsioone välja näidata, ja nii on raske aru saada, mis noortes inimestes tegelikult toimub. Õpetajana klassi ees seistes on tunda, et lapsed on väga ettevaatlikud oma väljaütlemistega, just nagu kartes kaaslaste reaktsioone. Pole teada, kuidas klassikaaslased reageerivad. Näha oli ka seda, et endisest sõprade kambast pärit tüdrukud on kasvanud eri suundades.

Kui Ask.fm-ist alguse saanud lugu ilmsiks tuli, kutsusime ühe lapsevanema abiga kooli andmekaitsespetsialisti. Klass kuulas väga pingsalt, kuidas oma paroole kaitsta, kuidas IP-aadresside kaudu on väga lihtne tõestada, missugusest arvutist kommentaar netti saadetakse.

Enne kui asi politseisse läks, andsin õpilastele mitu korda võimaluse lugu avalikuks teha ja vabandada üksteise ees. Nii mõnigi õpilane, kes polnud selle kiusamislooga seotud, leidis, et oli kunagi kellelegi liiga teinud, ja vabandas. Kuid seda lugu, millest siin juttu, välja ei tulnud.

Rääkisin kõikide asjaosalistega eraldi, kuid midagi ei selgunud. Seepeale pöördusid Liisa vanemad politseisse. Kool eesotsas direktoriga oli valmis tegema avaldust, et Ask.fm-i keskkond üldse suletaks. Kontrollimatu keskkond teismeliste käsutuses on palju kahju toonud.

Ühes klassijuhatajatunnis andsin kõikidele õpilastele lehed klassikaaslaste nimedega. Iga nime taha palusin kõigil kirjutada midagi positiivset. Klassist tulid küsimused, et kas võib öelda ka, kuidas keegi ennast parandada saaks. Arutlesime, mida tähendab saada kõigilt soovitusi, mida endas parandada.... Selle peale küsimused vaibusid. Tunni lõpuks oli klassis väga helge ja hea meeleolu, tegin lehtedest kokkuvõtte ja andsin igale lapsele. Lõpetasime õppeaasta positiivse noodiga.

Mis on Ask.fm?

Ask.fm on 70 miljoni kasutajaga suhtluskeskkond. Konto omanikule võib küsimusi esitada, seal saab kommenteerida, like või hate lisada ning seda kõike anonüümselt. Veebilehte on palju kritiseeritud, kuna nii anonüümsed kui ka registreeritud kasutajad saavad postitada piiranguteta kõike – suhtlus võib kiiresti muutuda vägivaldseks, alandavaks ja väärkohtlevaks. Lätist pärit Ask.fm-i keskkonnaga seostatakse mõnda teismelise enesetapujuhtumit ja portaali süüdistatakse lokkavas küberkiusamises.

KOMMENTAAR

Kristiina Treial: kiusamine on ühine mure

Liisa lugu on ehe näide varjatud kiusamisest: anonüümses veebikeskkonnas toimuv on ässitanud klassikaaslased üles ühe klassiõe vastu. Kõik teavad, mis toimub, aga sellest otse ei räägita.

Sellest loost on näha, et veebikeskkonnas toimuva eest ei kaitse isegi see, kui noorel pole seal kontot. Kogu tõrjumise võrk punutakse tema selja taga, temast sõltumatult. Liisal on tõesti üsna keeruline ennast kaitsta, kuid mitte võimatu.

1. Saab kaasata politsei, et tabada tegelikud veebipostitajad ja taastada Liisa hea nimi. Liisa ema ja klassijuhataja jutust selgub, et lapsevanem ongi otsustanud seda teed minna. Politsei töö on aeganõudev, kuid Liisa kannatab iga päev.

2. Teine ja väga oluline võimalus on rääkida avameelselt olukorra võtmeisikutega. Arvestada tuleb mõlema poole tundeid – kannatavad ju nii Liisa kui ka klassiõed, keda veebi ilmunud postitused on ilmselgelt häirinud. Nad lihtsalt ei tea, et tegelikult ei ole Liisa neid kirjutanud.

Parim viis selliseks avameelseks vestluseks on nn ühise mure meetod. Ühise mure meetod on eriti tõhus teismelistevahelise grupiviisilise kiusamise korral. Meetod käsitleb kujunenud kiusamist pikaajalise konfliktina, mille lahendamisega ei ole õpilased ise hakkama saanud ja mis vajab seetõttu täiskasvanu vahendamist. Meetodit saab rakendada isegi siis, kui on ainult vihjeid võimalikust kiusamisest: ei pea olema kindlaid tõendeid, sest kohut ei mõisteta ja süüdlasi ei selgitata. Leitakse hoopis kiusamisega seotud noorte ühine mure ning liigutakse lahenduse poole – mida saab igaüks teha, et kõik klassis ennast hästi tunneksid.

Lahendused täiskasvanu vahendusel

Kogu protsess on suunatud sammhaaval koostöö saavutamisele. Selleks on vaja läbi teha kindlad tegevused – individuaalsed ja rühmavestlused, milles on vajalik täiskasvanu oskuslik, nn terapeutiline vahendamine, sh toetav kuulamine ja lahenduste leidmise toetamine. Täiskasvanu ei anna lahendusi ette, iga kaasatud õpilane pakub ise, mida ta saab ja on valmis mure vähendamiseks tegema. Ainult nii on nad ka tegelikult valmis muudatust ellu viima.

Liisa, tema ema või klassijuhataja võiksid uurida, kas koolis on psühholoog, sotsiaalpedagoog või mõni õpetaja, kes valdab ühise mure meetodit, ning paluda teda appi. Kui sellist inimest koolis ei ole, tasub pöörduda maakondliku õppenõustamiskeskuse või Lastekaitse Liidu poole. Oluline on saada osapooled toimuvast üksteisega rääkima, sest muidu ei pruugi midagi paremaks muutuda.

Kristiina Treial on Tartu Ülikooli õppejõud, SA Kiusamise Vastu nõukogu esimees. Infot ühise mure meetodi kohta leiad http://www.pikas.se/UMm/, www.lastekaitseliit.ee.