Lugeja kirjutab: mees, kes ei leppinud eitava vastusega

Foto: SCANPIX

Naine24.ee lugeja kirjutab tutvumisteemalise lugejamängu raames sellest, kuidas ta kohtas oma meest, kes hoolimata esialgsest vastuseisust ei loobunud ja lõpuks naise südame võitis.

Pean tunnistama, et minu esmakohtumine praeguse elukaaslasega oli kõike muud kui ilus ja romantiline. Käisin ühel suvisel nädalavahetusel väljas sõbrannadega sünnipäeva tähistamas. Meiega liitus ka ühe sõbranna tuttav noormees. Olin enam kui kindel, et too mees on järjekordne «iluspoiss», kes üritab mu imekaunist, kuid äärmiselt kõrgete nõudmistega sõbrannat ära rääkida. Olin neid tüüpe mitmeid juba näinud ja teadsin, et iga lugu lõppeb sellega, et ühel hetkel lihtsalt loobutakse tema tagaajamisest ning minnakse lihtsamat saaki otsima. Mu sõbrannat ei olnud hoolimata tema üliheast välimusest lihtsalt võimalik nii kergesti ära rääkida. Nii olin ka seekord veendunud, et see meesterahvas just talle sinna mesijuttu ajama on tulnud. Minu üllatuseks hakkas ta aga õige pea minuga kontakti looma ja erinevaid jututeemasid otsima.

Võin kohe öelda, et olin sel päeval vägagi halvas tujus, kuna sõbrannaga oli varasemalt mingisugune suurem tüli olnud ja lahkarvamused olid ka sel õhtul veel tugevalt õhus. Seetõttu olin ma häiritud ning suhtusin äärmiselt ebaviisakalt ka tollesse mehesse, kes üritas minuga vestlust arendada. Seega igale küsimusele, mida too noormees küsis, vastasin ma nii napisõnaliselt kui vähegi võimalik. Tegelikult võib öelda, et isegi ülbelt. Kui ta mu telefoninumbrit lõpuks küsis, siis vastasin, et tal pole vaja seda teada. Sellest hoolimata lubas ta mulle hommikul helistada. Ma vaid naersin selle peale.

Ega ma tollest õhtust rohkem olulisi detaile ei mäletagi, pidu lõppes üsna varakult, kuna sõbrannade tüli sai hoogu juurde ja ilmselt peale keskööd sai juba koju mindud. Olin selles tülitsemises ja üldse kogu olukorras vägagi pettunud, sest ka sünnipäeva tähistamisest ei tulnud lõpuks midagi välja. Too peol kohatud noormees oli sel momendil igal juhul mu kõige väiksem mure. Seda aga hetkeni, mil ma hommikul telefonihelina peale ärkasin. Kõnele vastanud, küsis juba tuttav meeshääl, et ega ma maganud. Minu peast käis esmalt läbi küsimus, et kust ta ometi mu numbri sai. Olin enam kui kindel, et ise ma seda talle küll ei andnud. Hiljem tuli aga välja, et mu sõbranna oli seda teinud...

Sellele kõnele järgnesid veel teisedki kõned ja too meesterahvas kutsus mind ikka kohvile või kinno. Aga olles üsna kahtlev tema kavatsustes, lükkasin neid pakkumisi veel korduvalt ja korduvalt tagasi. Võib öelda, et kohati ma lausa eirasin meelega tema kõnesid. Aga peab tunnistama, et ka tema oli üsna järjekindel. Nii siis lõpuks nõustusin temaga uuesti kohtuma. Mõtlesin, et vähemalt ei tüüta ta mind ehk peale seda enam. Kuid nii naljakas, kui see ka ei ole, oleme tolle peol kohatud tüütu meesterahvaga juba üle kolme aasta koos olnud. Iga kord, kui tuleb jutuks meie esmakohtumine, naerab ta, et ta ei saanud minu käitumisest üldse aru. Alles hiljuti, kui see teema taas jutuks tuli, ütles ta, et ta ei saanud lihtsalt sellega leppida, et ma temaga sel õhtul rääkida ei tahtnud.