Lugeja kirjutab: ebakindlus tegi naistega tutvumise raskeks, kuni kohtasin seda õiget

Foto: SCANPIX

Lugejamängu raames saatis oma tutvumisloo meile Elar, kelle lugu tundub olevat Karolini loo teine pool. Loe ja veendu ise.

Olen suhteliselt tagasihoidlik mees ja seetõttu ma väga väljaspool tööd ja kodu kuhugi pidudele ega üritustele, kus oleks võinud mõne neiuga tutvuda, ei sattunud. Nii soovitaski mul üks sõbranna uurida tutvumist läbi interneti.

Esmalt kõhklesin, aga siis mõtlesin, et kaotada pole ju midagi ja saigi konto tehtud ühele tuntud Eesti tutvumisleheküljele. Proovisin mis ma proovisin, aga kellegagi jutule ei saanud.

Ma pole kunagi ennast välimuselt kenaks meheks pidanud ja eks kiilaks aetud pea mõjutas ka kindlasti neidude suhtumist minusse.

Natuke aega hiljem sain siiski jutule ühe väga ilusa ja armsa neiuga. Ta elas minust paari tunni sõidu kaugusel, kuid see ei lugenud midagi. Varsti sõitsingi tema linna, et esimest korda silmast-silma kohtuda.

Meie kohtumine oli natuke kohmetu. Minu tagasihoidlikkus võttis minus võimust, kui nägin et ta on minu jaoks liiga hea. Siiski tundus, et talle meeldib minu seltskonnas ja nii oligi ta nõus veelgi kokku saama. Saime veel mõned korrad kokku ja kõik tundus hästi minevat. Suutsin mõelda ainult temast, ootasin väga temaga uuesti kokku saamist ja kui ta ütles, et on nõus meile võimaluse andma, olin ma lihtsalt seitsmendas taevas.

Hakkasid saabuma jõulud. Olin temasse juba nii kiindunud, et otsustasin talle ise jõuludeks kingi meisterdada. See polnud midagi erilist, aga kellelegi teisele pole ma kunagi midagi ise teinud. Jõulude koos veetmiseks plaane meil polnud ja nii otsustasin viia talle selle kingi kätte mõned päevad enne jõule.

Ootamatult sain kingi viimisele eelnenud õhtul temalt sõnumi. Ta vabandas ja ütles et pole siiski suhteks valmis. Ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind tol hetkel valdas. See oli midagi pettumuse, viha ja kurbuse segu. Vihane olin ma muidugi enda peale, tema polnud midagi valesti teinud. Mina olin lasknud endal liiga kergelt kiinduda.

Otsustasin siiski kingituse ära viia, sest tegin selle temale ja ära visata oleks ka kahju olnud. Ta oli just kuhugi välja liikumas ja seetõttu oli kingi üleandmine põgus ja küllaltki jahe, kuigi hiljem ta helistas ja tänas kingi eest.

Mõtlesin nädalaid sellele, miks küll nii läks ja mida ma valesti tegin. Võib-olla tõesti surusin talle ennast liiga palju peale, võib-olla sai ta ise aru, et on minu jaoks liiga hea ja otsustas mind pikalt saata.

Neil jõuludel pidin rõõmu teesklema. Möödusid kuud, päris oma mõtetest ma teda siiski ei saanud. Eks aitas kaasa ka see, et teda vahel ikkagi tutvumissaidil salaja piilusin.  Öelda ei julgenud ma talle midagi, sest teadsin, et ta ei taha minuga tegemist teha.

Jõudis kätte suvi. Panin tähele, et tema kontole ilmus meeldimiste alla «kiirus». Nii mõtlesingi talle pakkuda minuga mootorrattaga sõitma tulla, ta oli nõus.

Ma ei lootnud sellest midagi. Mulle endale meeldib väga mootorrattaga sõita ja miks mitte sõidutada ka kedagi teist, kes sellest huvitatud on. Saime väga hästi omavahel läbi, nagu vana sõbrad. Arvatavasti mängis siin rolli see, et ma ei hakanud kohe ligi ajama, vaid tahtsin lihtsalt sõber olla. Lihtsalt sõber olla mul kaua ei õnnestunud.

Juba mõned kohtumised hiljem sain ma aru, et olen temasse kõrvuni armunud. Õnneks vastas ka tema samaga. Ma olin kõige õnnelikum mees maailmas ja olen seda siiani. Temast ja minust sai meie. Ma poleks osanud sellest unistadagi, aga mul on tohutult hea meel, et nii läks. Enam ei kujuta ma oma elu temata ettegi. Ta on mulle kõik.

Hetkel oleme sunnitud minu töö pärast üksteisest väga kaugel eemal olema ja seda pool aastat. Saame kasutada küll internetti kui ka vahel telefoni, kuid siiski on kallimast eemalolek väga raske ja igatsus tohutult suur. Eemalolek on meile mõlemale raske, kuid ma tean, et me saame sellega hakkama ja kui selle üle elame, ei suuda meid mitte miski lahutada.