Väike tähtis tegelane - mansetinööp

Endise USA presidendi Bill Clintoni väärikalt ehitud käsi. Foto: Reuters/ScanPix

Mansetinööbid on olnud meestemoes tähtsad tegelased juba keskajast saati, kuid nende edu moelaval ja praktikas on kõikunud aegade jooksul nii üles kui alla. Selle väikese, kuid kõneka ehte käekäiku on mõjutanud õukondade hiilgus, nööpide kasutuselevõtt ja tööstusrevolutsioon, rääkimata moe- ja juveelikunsti arengust.

Mansetinööpide ajalugu uurinud kirjanik ja ajaloolane Albert Costill ütleb, et sõrmuste ja kellade kõrval on mansetinööbid levinumaks esemeks, mida mehed kanda armastavad. Nii nagu meestemoele üldiselt omane, on meeste staatust ja jõukust väljendavad elemendid, nagu stiilne kell, kvaliteetsed jalanõud ja tillukesed mansetinööbid, esmapilgu eest poolenisti varjul ning neid tuleb osata märgata.

Nii nagu kella funktsioon on näidata aega, on mansetinööpidelgi oma funktsioon: hoida koos särgivarruka kätist ehk mansetti. Ajaloos on rõivamoe arengust ja moest tulenevalt seda funktsiooni kandnud nii siidpaelad, klambrid, ilunõelad kui lopsakad pitsid.

Meeste «orjaahelad»

Juba 13. sajandil hakkasid rätsepad eelistama särgi- ja pealisrõivaste kätiste kinnitamiseks puidust ja luust nööpe, kuid alles renessansiajal saavutasid nööbid üldlevinud populaarsuse. Põhjus oli lihtne: särgi- ja ülerõivamoes võeti alles siis kasutusele töödeldud nööpauk, mis hoidis augu pidevast kasutuses olemisest hoolimata tervena. Kõrg- ja hilisrenessansi perioodil hakati manseti kooshoidmisel kasutama kaht omavahel ketikese või ühenduslüliga kinnitatud nööpi.

Ning tõenäoliselt polnud asi pelgalt moes, vaid äärmises praktilisuses, sest sellisest mansetikinnitusest sai peagi enesestmõistetav detail Euroopa, eriti aga Inglise kõrgklassi meestemoes. See omakorda andis tõuke juveliiridele, kes nägid selles uut teenimisvõimalust ja inspiratsiooniallikat. Nööbikesed olid omavahel ühendatud paari lüliga ja neid nimetati lihtsalt varrukanööpideks, kuid vahel ka naljatavalt «ahelateks», tulenevalt ingliskeelsest sõnast «cuff», mis tähendab nii mansetti kui ahelaid/käeraudu. Aadlike «ahelad» olid väikesed ja õilsatest materjalidest: kullast ja hõbedast, graveeritud monogrammidega, vääriskivide ja pärlitega ehitud.

    Algselt vaid õukonnas populaarsed mansetinööbid kuulusid eelkõige pidulike rõivaste juurde, kuid peagi kujunes neist üldisem staatuse sümbol ja nende kandmine nihkus sujuvalt üle argirõivastusse. Eelkõige dikteeris mansetinööpide kandmise mood ning renessanss tõi koos oma toredusega muu hulgas kaasa järjest suureneva moehuvi.

Moest sai nii kõrg- kui keskklassi põhiteema. Ilmavalgust nägid esimesed moeõpikud ja -ajakirjad. Kuid rõivaste valmistamine oli kallis, see oli sõna otseses mõttes investeering ning nende eest hoolitseti korralikult, õukonnas ja kõrgaadlil olid selleks palgatud eraldi inimesed. Oli tavaline, et riietest tüdinud või rahanappuses õukondlased oma riided teisele ringile müüsid – second hand kaubandus õitses juba renessansiajal! Tollal sündis Euroopas ühismoe mõiste – õukonnad võtsid üksteiselt moemalle üle, neid omakorda kopeeris aadelkond.

Mehed dikteerivad moe

16. sajandi rõivastele ilmusid mansetid, mis tähendas toona rikkalikult (tavaliselt pitsiga) kaunistatud ja silmatorkavaid mansette. Sõna mansett tuleneb prantsuskeelsest sõnast manchette, mis tähendab nimisõnana «kätist», tegusõnana aga «kämblaga äsama, kaklema» ning oligi kasutusel ka teises tähenduses «hädapätakas», mis tähendas seda, et uhkete mansettide omanikust ei olnud ei enda riidepanijat ega asja mees mehe vastu võitluses.

    17. sajandil hakati moes esmakordselt rõhku panema kandja isikupärale ning moesuundade teenäitajana kerkis jõuliselt esile Prantsusmaa (nn Prantsuse moediktaat). Sel ajal hakati riietusele lähenema kompleksselt: mitu rõivaeset valmistati samast materjalist ja sarnases stiilis, nende juurde hakati teadlikult sobitama ning tellima aksessuaare ja ehteid. Just sel perioodil ilmusid moepilti kitsa mansetiga meeste päevasärgid. Tegutsemist alustasid esimesed kutselised moeloojad, kes polnud rätsepad, vaid nende tööks oligi uute moodide väljamõtlemine. Tekkis veel üks täiesti uus nähtus – hooajamood.

    Louis XIV (1638–1715) aeg tõi kaasa priiskava meestemoe, kuid teda peeti sellest hoolimata Euroopa kõige paremini riietuvaks meheks. Meeste ehtimishullus läks aga nii pööraseks, et appi tuli võtta seadus, millega reguleeriti väärismetallide kasutamise hulka rõivastel. Ent ometi jõuti sel ajal siiani üldlevinud väikeste mansetinööpide juurde. Kuigi väärismetallid ja -kivid olid endiselt au sees, kasutati ka klaasi (mis polnud samuti odav) teemantide aseainena. Põhjus, miks väikesed mansetinööbid üldse võidule pääsesid, tulenes otseselt moest: seniste uhkete lipsukeste, siid- ja sametpaelte ning pitsivahu aeg oli lihtsalt läbi.

    Kuningas Charles II (1630–1685), kes oli tuntud oma hea moemaitse poolest, oli üks esimesi, kes tillukestele, kuid praktilistele mansetinööpidele ise neid kandes tee tulevikku lahti lükkas. Ei maksa unustada, et rõivamoe praktiline pool on sajandeid olnud mõjutatud sõjaväljadel toimuvast – seal oli vaja kiiresti tegutseda, kuningas rõivasse ja sadulasse saada ning lahingusse tormata. Õukondlaste riietuse-, soengu- ja ehtemood peegeldas eelkõige trendiloojaid: kuningapaari. 18. sajandil hakkas mood ületama sotsiaalseid piire, muutudes üha kättesaadavamaks ka keskklassi jaoks, kes loomulikult kopeeris nii palju kui sai õukonnas toimuvat.

Mansetinööbid kui suurmood

Kuningas George’i (1738–1820) ajal kujunes mansetinööpidest suurmood ja nendest said omamoodi väikesed kunstiobjektid – tolleaegne eelistatuim kaunistusvõte oli klaasile, portselanile ja kvartsile maalitud miniatuur. Istutatuna kulda ja hõbedasse, polnud see muidugi keskklassile kättesaadav, kuid aadlike privileeg heidetigi peagi põrmu: uksele koputas suur tööstusrevolutsioon ja masstootmise algus. Kuigi plastmassi leiutamisel oli palju praktilisemaid väljundeid kui ehtetööstus, tõi see ometi kaasa ka odavate massiehete tootmise, mis tegi ehted kõigile kättesaadavaks. Plastmassist sai peamine nööpide ja mansetinööpide valmistamise materjal. Sel ajal (1788) võeti Inglismaal ka esmakordselt kasutusele sõna «mansetinööp».

    Kuninganna Victoria (1837–1901) valitsemisajal jõudis mansetinööpide kandmise harjumus Inglise keskklassini, kuid materjalid olid üliodavad: vääriskive asendasid plastmass, klaas, vask ja tsink. Juveelimeistrid eelistasid ülilihtsa vormiga ja tagasihoidlike vääriskividega, samuti graveeritud monogrammi või Inglismaa sümboli – roosi – kujundit. Kaht nööpi ühendavad «orjaketid» asendati neid ühendava klõpsuga ja see ei nõudnud enam kaaslase abi, et mansetinööbid mansetile kinnitada. See uuendus andis hoogu juurde moeloojatele, kes hakkasid kujundama meeste päevasärke koos sobilike mansetinööpidega. Mansetinööpide odavus, kasutamise lihtsus ja pilkupüüdev välimus tegid need populaarseks naistegi seas. 1882. aastal leiutas George Krementz masina, millega sai toota valunööpe ühes tükis ning seda hakati kasutama ka mansetinööpide valmistamisel. Need mitmed edusammud tööstuses viisidki mansetinööbid rahva sekka.

Revolutsioon, mis muutis kõik  

19. sajand tõi kaasa suure tööstusrevolutsiooni ning muu hulgas leiutas Isaac Singer 1851. aastal uut tüüpi õmblusmasina. See vaid lisas vunki juba paarkümmend aastat varem Pariisis hoo sisse saanud prêt-à-porter̀ ehk valmisrõivaste valmistamisele. Pariisis avati praeguste suurkaubamajade eelkäija Maison du Bon Marche, mida kirjanik E. Zola kirjeldab oma kuulsas romaanis «Daamide õnn». Linnapilti ilmus uus moetegelane – üleslöödud mehetüüp – dändi. Selle prototüüp on konkreetne isik: George Brummell, kes hakkas viljelema ülimalt rafineeritud meestemoodi, millest oli kõrvale heidetud kõik liigne, jäid vaid põhielemendid ja äärmiselt lihtsad lõiked.

Brummelli lemmikfraas olnud: «Kui mind teiste seas tähele ei panda, tähendab, ma pole olnud piisavalt elegantne.» Ilus Brummell, nagu teda kutsuti, seisab kui elegantsi etalon siiani pronksi valatuna Londonis Jermyn Streetil, mis on tuntud eelkõige siin tegutsevate särgirätsepate ateljeede poolest. Nagu ütleb Bronwyn Cosgrave raamatus «Rõivas ja mood», omistatakse Brummellile suisa ajalooline missioon: ta sundis moelavalt lahkuma ülespuhvitud aadlimehed ja tõi asemele härrasmehed.

    Biidermeier lihvis mansetimoodi veelgi ning see jõudis sinna, kus ollakse praegugi –randme ümber liibuv, ühekordne, tugevdatud riidest ja särgiga sama värvi, samast materjalist kitsas varrukalõpp. Praktilisuses mindi sammuke veelgi kaugemale: müüki toodi vahetatavad särgikraed, mansetid ja žabood. Kuid vastukaaluks ülimale praktilisusele tekkis 19. sajandil autoriehete mõiste ning mansetinööpe valmistasid kõik tolleaegsed suured juveliirid: Fabergé, Tiffani, Bulgari, Cartier, Van Gleef & Arples jpt.

    20. sajandil, mil art déco tegi oma võidukäiku ning peenus, luksus ja õilsad materjalid tõsteti taas pjedestaalile, mõjus see ergutavalt ka mansetinööpide kandmisele ning see muutus rõivastuse elegantseks pitseriks. Ehtekunstis domineeris töömahukas, kuid imeline emailtehnika ja näiteks Fabergé emaili kohta öeldi, et see küütleb nagu briljant.

Suurt rolli meeste särgimoe ja kvaliteedistandardite paikapanekul on mänginud Charvet Place Vendôme (ka lihtsalt Charvet), Prantsuse tipptasemel päevasärkide rätsepatöökoda, mille avas 1838. aastal Christofle Charvet. (Kelle isa, muide, oli olnud Napoleon Bonaparte’i garderoobi ülem ja moenõunik.) 1904. aastal võttis Charvet kasutusele siidniidist punutud kahepoolsed mansetinööbid, mida tuntakse ka türklase turbanina ning mis on ülipopulaarsed praeguseski meestemoes. 1924. aastal loodi Boyeri kompaniis klõpsu-süsteem ehk nn T-post, mille puhul mansetinööbi jalg lükatakse nööpaugust läbi ja «lukustatakse» klõps tagasi tõmmates manseti teisele poole.

    Möödunud sajandi 70ndatel hakati tootma varrukanööpidega särke ja see tõrjus mõneks ajaks mansetinööbid kasutusest kõrvale. Seda traditsiooni hoidsid elus vaid haute couture’i viljelevad üksikud moedisainerid. 1987. aastal toimus seoses mansetinööpidega suur sensatsioon: troonist loobunud Inglise kuninga Edwardi mansetinööbid müüdi oksjonil 440 000 dollari eest. Need muutis hinnaliseks nii ajalooline fakt ise kui ka tõsiasi, et neile oli graveeritud initsiaalid E ja W.

    90ndad tõid tagasi topeltmanseti ja erilise hoolega välja töötatud mansetid, kuhu juurde kuulusid taas mansetinööbid, seda nii meeste- kui naistemoes ning igas vanuses kandjatele. Moe- ja juveelifirmad lõid oma mansetinööpide kollektsioonid – mansetinööpidest sai taas üks elegantsemaid detaile hea maitse ja stiilitunde rõhutamisel.