Kommentaar: tänapäeva kasvatuse häda on pealiskaudsus

Maria Tilk Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Tänapäeva kasvatuse üks hädasid on pealiskaudsus, liiga palju on noortes näha ka õpitud abitust, kommenteerib laste töökasvatuse teemat kasvatusajaloolane Maria Tilk.

Töökasvatuse märksõnadeks on eeskuju ja motivatsioon. Kui lapsed näevad, et ema ja isa lähevad igal hommikul tööle ja teevad seda nii-öelda iga ilmaga, kasvab see arusaam neilegi sisse. Lapsed peavad varakult mõistma, et töö aeg on selline ja vaba aeg selline ning et töö tuleb lõpuni ära teha, ei saa poole pealt käega lüüa.

Tänapäeva kasvatuse üks hädasid on pealiskaudsus – kõigil on kogu aeg hirmus kiire. Näidatakse mingid nipid ette ja öeldakse, et tee järele, aga ei kontrollita üle. Teiseks tuleb töö tulemust kiita, see motiveerib vahel enamgi kui raha. Kui töörõõmu ei ole, jääb palju puudu, ehkki vajadusel võib ju mõnda aega pelgalt raha pärast tööd teha.

Kirjatehnika tase ja koos sellega peenmotoorika oskused langevad. Lapsed ei kirjuta enam korralikult ja, mis veelgi hullem, arvatakse, et polegi vaja, sest arvuti «toks-toks» asendab kõike. Ei teki harjumust teha töö lõpuni valmis. Näen seda oma tudengite pealt – kirjalike tööde lugemine on üks rist ja viletsus. Väikesed lapsed ei oska enam paberi peale pliiatsiga joonistada, sest teevad seda internetis hiire abiga, aga see on hoopis teine liikumine.

Kui vanasti pidi üks ehitis vastu pidama aastasadu, siis nüüd tehakse kõike lühikeseks ajaks. Noored uurivad tööle tulles kõigepealt, palju palka saavad ja alla teatud enda kehtestatud piiri nad tööle ei tule. Samas pole ju tegemist valmis meistriga. Vanadel aegadel kulus selleks aastaid, enne kui sai meistri palka küsida. Enne tuli olla õpipoiss ja sell.

Noored ajavad sageli segi töötegemise ja tulemuse – peaasi et kiiresti valmis saaks.

Eks neid kuldsete kätega inimesi sünnib praegugi ja eks me neid hindame, aga neid jääb üha vähemaks. Ma ei mõtle, et me tänapäeval peaks kodus remonti ise tegema, aga lihtsamaid töid võiks ju osata.

Käisin kord rahvusvahelises skautide laagris esinemas. Kõik oli kena ja tore, aga lõuna saabudes sõitis väljakule väliköök koos kokatädiga. Selgus, et lapsed ei tohi enam ise metsas putru keeta, ehkki see peaks olema üks osa üle saja aasta vanast ellujäämisõpetusest. Millest me siis räägime?

Tallinna Ülikoolis tulevasi õpetajaid õpetades näen liiga palju õpitud abitust. Arvatakse, et seda ma oskan, seda ma ei oska ja seda ei peagi oskama.

Tegelikult võib siiski optimistlik olla. Oleme olnud iseseisvad alles 20 aastat ja meil on kanda suur vale töökasvatuse taak. Üleüldine riigi tagant varastamine, plaanitäitmine, viilimine ja haltuura on oma jälje jätnud. Vene ajal sai ju poes vaadatud, kas asi on tehtud kuu algul või lõpus, sest sellest sõltus kvaliteet. See mentaliteet ei kao nii kiiresti, see võtab aega oma kolm põlvkonda.

Talukultuur tähendas, et maad ei tohi narrida ja saak tuleb õigel ajal üles võtta. Rasketel aegadel tuli olla nutikas ja leida uusi lahendusi, olla loominguline. See aitas ellu jääda.