Kotidisainer Kadri Kruus – põhjamaiselt mustalemb

Reegliteta mäng – pikk kleit ja tennised: rätsepa õmmeldud õhtukleit, Cangoli tennised ja enda tehtud väike ridikül. Foto: Peeter Langovits

Eesti nahakunstnike uuema laine esindaja, kotidisaineri Kadri Kruusi värvieelistus on ehteestilik: ta armastab nii oma riietuses kui ka loomingus musta.

Nääpsukese kotidisaineri Kadri Kruusi disain on hinnas. Tema viimatine, kohalike moe­blogijatega ühistöös sündinud kollektsioon Femme on enam-vähem läbi müüdud ja järjekord stuudio kõige ihaldusväärsemale kotimudelile, mahukale Clarale ulatub uude aastasse.

Nõutud loomingu hulka kuulub ka Vivienne – minimalistliku vormiga, kuid sõjakalt üle needitud kott, mis ehtis veebruaris Londoni moenädalal ka Eesti kunstnike väljapanekut. Kott sai nime pungimoe valitsejanna Vivienne Westwoodi järgi, kes aegu tagasi samas saalis oma esimese näituse korraldas. Kolmas hitt näeb välja ühtaegu šikk ja romantiline, olles lihtsa joonega ja koosnedes nahajääkidest vormitud hortensiaõitest.

See ongi Kruusi käekiri: erilised pinnatöötlused, mustrid ja nende miksimine. Edev koos praktilisega, pehme kuju teravate lõikejoontega, mahukad mustad märsid ja kärtsroosad peopessa mahtuvad ridikülid.  

«Täiesti identseid kotte mu väikesest töökojast vaat et ei tulegi. Ikka muudan materjali, voodrit, sangu või muid väikesi nüansse,» toob ta esile oma väikese stuudio eelised. Tõsi, säärane autoritöö pole odav, kuid disainerile näib, et inimesed oskavad aina rohkem ainulaadsust ja kvaliteeti väärtustada.

Üks tähelepanek on Kruusil veel: kui tullaksegi stuudiosse värvilise koti järele, otsustatakse lõpuks sageli musta kasuks. Nagu ta isegi.

Miksib vastandlikku

«Mu riidekapis on asju seinast seina, nii naiselikke kleite kui ka  katkiste põlvedega teksapükse. Mulle meeldib miksida kummikuid  pidulikumat sorti kleidiga või siidiseelikut maikaga või pikka kleiti tennistega. Meeldib mäng, kus ei ole reegleid. Tähtis on, et tunnen ennast hästi.»

Peab mustast

«Armastan väga musta. Nii riietuses kui ka loomingus. Minu arvates on see värv põhjamaise heleda naha kõrval väga suursugune ja aristokraatlik. Ning muidugi meie oludes ka praktiline.

Ja kõlab küll igavalt, kuid ka ilma mugavate teksadeta ei kujuta ma oma garderoobi ette.»

Trend ja klassika ühes

«Olen romantiline minimalist. Uued trendid paeluvad mind sama palju kui ajatu klassika. Mul on asju H&Mist Lilli Jahilo autorikunstini. Väga meeldivad vin­tage-kleidid, need on garderoobis aukohal. Samas pole mul palju asju, pigem on mõned lemmikud, mida erinevalt kombineerin, olgu need teksad, Ivo Nikkolo lopsakas kampsun või retuusid. Seejuures eelistan naturaalseid materjale.

Mida selga panen, sõltub palju päevaplaanist. Kui töötan kodulähedases stuudios, olen mugavates retuusides ja suures nn boyfriend’i kampsunis. Kui aga annan kunstiakadeemias tunde või tuleb tähtis kohtumine, siis ma nii laisk ei ole. Pidulikel puhkudel hullan välimusega ka rohkem, kuid tihti juhtub ajapuudusel nii, et pidulikumaks muudavad komplekti kõrged kingad, väiksem kott ja erksavärviline huulepulk.»

Nõrkuseks kingad

«Mulle väga meeldivad kingad. Tunnistan, et mul on neid palju, liigagi palju. Ja umbes veerandit neist ei ole ma kunagi jalga pannud. Kõik kingapaarid on aga kuidagi erilised ja nii neid sinna kappi kogunebki.

Ka autoriehete vastu tunnen nõrkust, lemmikud on Annika Kedelauk ja Kaia Saarna. Samuti on tore Kriss Põldma kette igapäevase riietusega miksida, ja hindan Gvido Damaskuse terasest jõulisi teoseid, kuid neid ei ole jaksanud enesele veel soetada.»

Kotid iseendalt

«Kottide ja nahast aksessuaaridega on nii, et kannan ainult oma mudeleid. Seda aga suuresti seepärast, et katsetan enda peal uusi ideid. Otsin vigu, jälgin teiste hinnanguid ja seda, et oleks mugav.

Eelkõige on kott ju tarbeese ja seda peab olema mugav kasutada. Mis aga on kellegi jaoks mugav, kas rohkem taskuid, pikemad sangad või mahukus, sõltub inimesest. Teisalt on kott ehe, mida iga päev kantakse, sestap on lihtsam valida veidi klassikalisem mudel, millest ära ei tüdine.»