Ka liigne positiivsus võib olla hukatuslik

Teatud faasis on vaja negatiivseid olukordi ja inimesi, et oskaksime hinnata positiivset. Foto: SCANPIX

Nii positiivsus kui negatiivsus eraldi on ületähtsustatud emotsionaalsed seisundid, mida ajakiri ÜKS vaatleb pisut erineva nurga alt. Millal need poolused meie arengut peatavad, millal on abiks?

Väikesest peale õpetatakse meile, et peab olema «hea». Hiljem lisandub sellele, et peab olema «positiivse maailmavaatega», isegi tohter võib soovitada: «Mõtle positiivsemalt». Need on kindlasti parimate kavatsustega antud soovitused. Soovitustel endal polekski midagi viga, kui need poleks terves ühiskonnas kontekstist välja kistud.

Elumünt keerelgu

Elu on nagu münt, mis on keerlevuses. Dünaamika on elu omadus olla pidevas muutumises ja vaheldumises. Positiivsuse püüdega üritame tappa normaalset elu, muuta seda ühekülgseks, panna sellele oma aktsepteerimatu käsi ette. Tahame, et elu püsiks paigal just nimelt positiivsena. Stabiilsus on sõna, mida kasutame, kui soovime, et positiivne elusituatsioon püsiks muutumatu. See on võimatu. See on surnud elu, milles puudub elusus ise kogu oma vahelduvusega. Täiesti võimalik, et sa pole seda varem niiviisi vaadanud. Soovides vaid positiivset, oleme mündi teise külje suhtes täiesti põlgavad ja aktsepteerimatud. Kuid kas see oleks siis münt, mis saaks keerelda? Kas see oleks elus elu?

Meie ühiskonna suur ihalus positiivsuse järele on osaliselt tingitud sellest, et me ei suuda näha negatiivset kui ühte elu komponenti, selle looduslikku ja loomulikku osa. Elu on dünaamika, ja mida varem selle tõsiasja paikapidavus enda elus toimuvaga seostada, seda vähem kannatusi. Seisva veega tiik läheb üsna pea vetikaid täis. Igal nähtusel, mis eales loodud, on mingi eesmärk ja põhjus. Midagi ei eksisteeri lihtsalt niisama. Teatud faasis on vaja negatiivseid olukordi ja inimesi, et oskaksime hinnata positiivset. Näiteks sõjast tulnu oskab hinnata rahu ja nälja käes kannatanu toitu. Negatiivse-positiivse skaala on lai ning selle mõlemas otsas on ka äärmused. Äärmuslik nauding on olemas vaid neile, kes on kogenud äärmuslikku valu. Äärmuse tunned ära vastandliku pooluse järgi. Nii õpime tundma elu kõikides selle võimalustes ja rikkalikkuses, sinna hulka kuuluvad nii negatiivsed kui positiivsed kogemused. Võiksime vaadelda seda kui õpingut, mis avardab silmapiiri ja pakub üha uusi võimalusi.

Tõsta taluvuspiiri

Meil on üsna vägivaldne suhtumine kõigesse, mida kutsume negatiivseks. Tõenäoliselt tundub sulle, et niipea kui juhtub midagi sellist, mida kutsud halvaks, tekib tunne, et lähed kohe katki, juhtub midagi hirmsat. Kusjuures see on vaid arvamus, alusetu eeldus, mille puhul pole sul isegi teadmist, kas see «halb» asi on ikka üldse nii halb. Enamasti, kui hakkad seda hirmutavat «halba» uurima, tuleb välja, et see polegi nii jube, kui oli sinu ettekujutus sellest. Ometi, kui sa just ei pea, ei hakka sa oma initsiatiivil ühtegi «negatiivset» asja uurima. Ja seetõttu ei saa ka kunagi teada, kuidas siis päriselt on.

Meil on äärmiselt madal negatiivsuse taluvuspiir. Kohe, kui tekivad mingid negatiivsed mõtted, peab vastukaaluks genereerima positiivsed. Väldime igal võimalusel suhtlust inimestega, kes meis midagigi ebameeldivat esile kutsuvad ning olukordi, mis ärevust tekitavad. Oma negatiivseks kutsutud emotsioone talume veel vähem – kui tekib viha või pettumus, tuleb neist KOHE lahti saada.

Teadvusta halva olemus

Kui lapsel on poes jonnihoog, tunnevad ka täiesti asjassepuutumatud täiskasvanud, et peavad kohe minema last rahustama / hirmutama või lapsevanemale õpetama, kuidas on «õige». Teiste ebasoovitav käitumine tekitab viha, mis ei kuulu selle illusiooni juurde, mis me endast loonud oleme – ma olen ju alati nii «hea». Viha taga selles olukorras on aga hoopis abitus – ja täiskasvanud inimese jaoks on see üks «hullemaid» tundeid. Sellest tuleb KOHE lahti saada. Nii juhtubki, et täiesti tasakaalukad inimesed kaotavad abitusse olukorda sattudes igasuguse arukuse. Negatiivsest vabanemiseks sobib kõik – vaidlustada enda peas kogu temaatika, minna šoppama, teha üks tugev trenn, lubada endale «midagi head», juua, viia sõbrannade seltsis mõtted mujale jne. Tekib tahtmine eitada, põgeneda... Negatiivsed sündmused ise ei teegi nii palju kahju, kui meie soov neist KOHE lahti saada (ükskõik mis hinnaga), sellest tekkiv sisemine võitlus ning järgnev käitumine.

Selline negatiivsusele sõja kuulutamine ei lõppe eriti hästi – kellelgi meist pole volitusi teha olematuks looduses ette tulevaid nähtusi ja seaduspärasid. Tagantjärele, juhul kui mõne negatiivse sündmuse suhtes on tekkinud mõningane distants ja emotsioonid ei oma enam nii suurt laengut, ütlevad inimesed, et just negatiivsed olukorrad olid elus need kõige väärtuslikumad. Reaalajas neid läbi elades on meil aga kohati täiesti ebarealistlik unelm, et suudame negatiivsust endast eemaldada. Sellega kaasneb arusaam, et seda on vaja teha.

Mõistmise saabumine

Mõnikord nimetame negatiivseks olukordi või nähtusi, mida me veel ei mõista – see on info ja usalduse puudus. Arvame, et teame kõigest kõike ja keeldume lisainfot hankimast, kogemustest osa saamast. Võimalik, et mõni negatiivne asi juhtub selleks, et tekitada meis veidi paindlikkust ja avatust.

Arvame, et meie võimuses on kontrollida kõike, kaasa arvatud seda, mis on meile hea ja mis mitte. Usalduse puudumine elu kui kõrge organiseeritusega organismi vastu tekitab tunde, et oled siin maailmas üksi, pead kõige eest ise võitlema. Tegelikkuses pole aga need asjad, mida tahad või arvad õiged olevat, üldsegi needsamad, mida päriselt vajad. Reaalne elu toob meie ette just need olukorrad, mida me mingil põhjusel vajame ja kontekstis, mida me ei pruugi mõista. Enamasti nad just sellesama mõistmise tekitamiseks ongi. Kui oled seatud ebameeldivasse olukorda, on tõenäosus lahendusi otsida palju suurem võrreldes mugavustsoonis asumisega. Piisab veidi lisainformatsioonist, ja juba avaneb negatiivsusele hoopis teine pilt. Kui siis tekib hulganisti küsimusi, nagu: «Mida see olukord mulle õpetab?», pole vaja väga kaugelt otsima minna. Enamasti õpetab just sedasama, mis on esile kerkinud – näidates tagajärgi, mida sinu emotsionaalne automatism on loonud ja esitades väljakutse luua oma tahtejõudu kasutades ehk järgmisena midagi muud.

Lõpeta sõda loodusega

Kui me tegelikkust ei aktsepteeri, oleme võitluses loodusega, nii enda sees kui väljas. Kui tahad kinni hoida positiivsetest asjadest, on see soov külmutada ja tehislikult pikendada «head». Võime tahta millestki negatiivsest lahti saada – ka see on viis mitte aktsepteerida tegelikkust. Alles siis, kui sa aktsepteerid olusid just nii, nagu nad on, loobud sa sõja kuulutamisest looduse vastu. Kõik erinevad kogemused on taipamiseks, kuidas oma loovat energiat ja aega kõige otstarbekamalt rakendada – kas võitluseks või koosolemiseks ja -loomiseks. Sa pole üksi, vaid vastastikustes seostes  kõige elavaga, mis annab sulle sinu valikute kohta tagasisidet. On võimalik mitte aktsepteerida oma keha, vanust, emotsionaalseid kalduvusi, kriitilisi mõtteid, oskust keskenduda, teisi inimesi jne. See tähendab, et sa ei nõustu, pole rahul.

Võta seda kui eksperimenti, ja märka, millise tulemuse võid oma aktsepteerimatusega luua. Teadlane paneks tulemuse kirja ja prooviks eksperimenti ka teistsuguste komponentidega. Mitte et esimene kuidagi ebaõnnestus – kõik tulemused olid täiesti õiged. Ehk pole tagajärg päris see, mis plaanis oli. Sa pole selle pärast kohe halb, vaid vajad veel veidi erinevaid katseid, et oma järeldusi teha ja midagi arvata katse enda seaduspärade kohta. Me ei vaata oma valikuid ja otsuseid tavaliselt sellises valguses.

Nopi teemante viha abil

Aktsepteerimine pole üldsegi lihtne, see nõuab sinult paradigma muutmist. Kuid see on absoluutselt vajalik, kui tahad maitsta tegelikkust, elada PÄRIS elu.

Näiteks on lapsest peale õpetatud, et vihatunne on «halb». Seetõttu pole inimesed kunagi viha tundma õppinud, ja sellel on neli mõju: kardame iseennast,oleme ennast amputeerinud suurest energiaallikast, kui viha tuleb (ja ta tuleb ikka), ei oska me sellega midagi peale hakata; iga emotsiooni, eriti nii võimsa nagu viha, allasurumine tingib tagajärgi.

Kuna me pole viha tundma õppinud, siis kardame, milliseks võime muutuda selle ajendil. Äkki teeme midagi lubamatut, andeksandmatut? Meil on hirm iseenda viha ees, sest see on tundmatu maa ja pole teada, milline pool meist selle käigus avaldub. Seetõttu elame justkui maamiinide väljal, olles pidevalt ettevaatlikud. See, kuidas oleme harjunud viha kasutama, on enamasti destruktiivne ja siin on ka põhjus, miks pinnapealsel kokkupuutel ta halb näib. Aga viha on tohutu energia – kui seda oskuslikult suunata, võib mida iganes korda saata. Viisid, kuidas oma vihas sisalduvat energiat kasutada, avalduvad vaid neile, kes seda nähtust enda sees tundma õpivad, taipavad ära tegeliku suhte enda ja viha vahel.

Kui sa päriselt aktsepteeriksid, ei ütleks sa: «Ta ajas mind vihale» – sellega ei tunnista sa viha päriselt omaks. See pole justkui sinu vastutada. Aktsepteerides ütled: «ma olen viha(ne)», sest tõde on see, et sel hetkel oled sa selle energiaga samastunud. See kuulub antud hetkel sinu juurde. Paljud ei kannata viha aktsepteerimist välja, sest ilus ettekujutus enda headusest kukub kokku. Selline on tõe tee – esialgu täis ebameeldivusi, kuid hiljem pakub teemante. Enamik loobub teemantidest, et elada pigem positiivses õhulossis.

Probleemid vihaga tulenevad oskamatusest sellega midagi peale hakata. Ei tea, kuhu selle eest pageda. Kui sinu valikus on vaid viha väljaelamine või allasurumine, siis esimene mõjub tavaliselt destruktiivselt teiste ja teine iseenda tervisele. Pidev allasurumine lõpeb viimase tilgaga karikas ning selle asemel, et veidi vihane olla, tuleb KÕIK korraga välja. Muidugi põhjusel, et negatiivsetest emotsioonidest tuleb KOHE lahti saada või vähemalt teeselda, et neid pole. Vältides kokkupuudet negatiivsega takistame end ise, ei avasta sügavamale peidetud aardeid ja elame elu vaid poolel rinnal.

Viha vastuvõtmine

Olles vihane, luba sellel energial olla. Pane tähele kohest soovi sellest lahti saada. Pane tähele oma peas igasugusied mentaalseid lugusid selle mõju kohta. Teadvusta, et viha on. Ära ela seda välja ega suru alla, lihtsalt ole koos oma vihaga. See on harjumatu, esialgu hirmutav. Õpi teda tundma. Siis taipad sa, miks on mõttetu sellega võidelda. Võid ka avastada, et saad olla temaga samas ruumis, ilma et sinu endaga midagi jubedat juhtuks. Sellest kogemusest, kui see on läbi viidud ausalt, tuled sa välja teise inimesena. Kõik muutub, see on transformatiivne taipamine.

Vaata suuremat pilti

Distants, neutraalsus ja oskus ära tunda, mis on mis, on suurema pildi loomisel A ja O. Neutraalsus on alati tolerantne, emotsioonid aga kallutavad. Kui tuju on hea, tekivad ka head mõtted ja kõik näib nii positiivne. See ei tähenda, et negatiivseid asju pole enam olemas. See tähendab vaid, et need pole hetkel sinu kogemuses. Kui mingil põhjusel kerkib su kogemusse negatiivne emotsioon ja sa lähed sellega kaasa, siis on kogu su mõttemaailm ja tegutsemine selle poolt kallutatud. Tegelikult pole olemas üdini positiivset seisundit, see on vaid seisund kahe erineva negatiivsuse vahel. Ja seda teades oled isegi positiivsena ikkagi teadlik negatiivsuse võimalikkusest. Sa ei saa sellest iialgi vabaks lihtsalt positiivsusele keskendudes, sest jõuline negatiivsuse tagasihoidmine kasvatab survet.

Elu käib läbi duaalse faasi, kus on nii negatiivne kui positiivne. Ent see pole veel kõik. Kui vaatad kogu toimuvat veidi erapooletumalt, saab nähtavaks looduse poolt sepitsetud märksa teistsugune plaan – tekitada taipamine nende kahe pooluse olemuses. Et üks pole parem kui teine ja, olenemata poolusest, on need ikkagi lihtsalt mööduvad sündmused Sinu teadlikkuses. Pole ju võimalik midagi stabiilset ehitada ei negatiivsele ega ka positiivsele maailmavaatele, sest nende loomuses on muutlikkus ja vaheldumine.

*Helena Lass on asutanud Kaya Kliiniku (vt helenalass.com ja kayakliinik.ee), kolleegidega loonud kodulehed meelerahu.ee ja läbipõlemine.ee.