Marika Korolev: kuidas lõhnab puhtus?

Marika Korolev Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Väidetavalt võib meie kodudes olla poole rohkem saastatust kui õues. Millest ometi?

Seda, kui palju keemiat iga päev eluruumis kasutame, ei pane me juba ammu enam tähele. Järjepidev suurepärane reklaamitöö õhutab ostma igasugust keemilist sodi nii suures koguses kui vähegi võimalik, sest muidu oled must ja räpane. Riiulid pakuvad meetripikkuste ridadena «puhtust» ja «värskust», ookeanilõhnalist pesupulbrit, lillearoomiga loputusvahendeid, kaitsvaid deodorante, jõulisi bakteritapjaid… Valik on lõputu ja kõik see aitab hoida sind ning su kodu PUHTANA. Aga kas puhtus saab lõhnata?

Nagu korralikul veel ei ole lõhna, värvi ega maitset, ei tohiks ka puhtus lõhnata valgete liiliate, mandlite, männiokka ega muu säärase järele, kui nimetatud komponente toote koostises tegelikult ei ole. Kas siis ikka on riided päriselt puhtad, kui pesumasinat avades täitub tuba kohe vänge keemiahaisuga? Või on tegemist järjekordse keemilise immutusega? Aga imeline sidrunivärskus WCs, kui tegelikult ei ole balloonis peale vee ühtegi looduslikku komponenti?

Vaataks õige oma varud kriitilise pilguga üle. Ligikaudu 10–12 kilo pulbreid, pastasid, vedelikke... Mina pean valitsema keemia üle, mitte vastupidi! Vanishid, Mr. Properid, Fairyd, Finishid ei ole ju inimese loomulik keskkond.

Esimesena lendab prügikasti toa­värskendaja. Vajutad ühe sutsu ja tuba täidab «värske õhk»! Tegelikult on tegemist väga tugeva keemiaga, mis lihtsalt peidab teised lõhnad enda alla ja on kõige suurem hingamisteede kahjustaja. Etikett lubab küll naturaalset koostist, kuid lähemal tutvumisel (loe: luubiga uurimisel, sest koostisained märgitakse kirbukirjas, et neid poes võimalikult ebamugav lugeda oleks) selgub, et 18 komponendist on ainsana naturaalne jällegi vaid vesi.

Ja mida rohkem komponente, seda mürgisem. Ning miks peaks naturaalsel õhuvärskendajal olema peal hoiatus «Kemikaal on kahjulik ja silma sattumisel või allaneelamisel pöörduda viivitamatult arsti poole»? Kui hingatakse sisse, siis tegelikult ju neelataksegi alla, küll korraga väiksemas koguses kui hoiatuses arvatavasti mõeldud, ja silmad kinni ka toas ringi ei käi – niisiis, silma läheb samuti. Panen parem pihustipudelisse veega segamini paar tilka naturaalset õli, olgu siis sidrun, apelsin või miski muu, ning toimib samamoodi.

Järgmisena leiavad tee prügikasti pesumasina tabletid. Tohtrid on kinnitanud, et lahangulaual on selgelt näha, kas inimesel on kodus nõudepesumasin või mitte, sest suur osa pesuvahendite jääkidest koguneb aja jooksul soolestikku. Millega asendada? Kui nõud pole väga mustad, siis võiks ju teha pisut pikemat kuumaveepesu ilma lisaaineteta.

Taaselustaks ühe hea nipi: pooleks lõigatud sidrun torgata pesumasinas mõne orgi otsa. Harjumatu, aga väga meeldiv oli võtta õhtul masinast välja nõud, mis ei lõhnanudki mitte millegi järele. Ja käsipesul pidavat rasvased kastrulid saama puhtaks sinepipulbriga.

Aknapuhastusvahendi reklaam lubab triipudeta läiget, aga mul pole see eales õnnestunud, nii et läheb prügikasti ja edaspidi aitab mikrokiudlapp. Mida raskemaks muutub prügikast, seda kergemaks läheb süda.

Selge see, et lihtsam on ühe käeliigutusega puhastusvahend poes ostukorvi lennutada kui ise internetist retsepte otsida ja vajalik vahend looduslikust kraamist valmis meisterdada. Mida vähem on aega, seda kehvemaid valikuid tehakse, olgugi et kodukeemia pidev rohke kasutamine põhjustab leebematest hädadest väsimust, allergiaid, hingamisteede haigusi, peavalu.

Loobuda väikesest osast keemiast kodus ei tähenda ju loobumist elu mõnusaks tegevatest asjadest.