Külm tahab hinge seest võtta, eriti tüdrukutel, kes me kõik oleme sunnitud esinema pidulikus koolivormis – valge pluusi väel. Kui me hanereas lavale ronime, litsun ennast ühe oma häälerühma tüdruku vastu, et meie õlgu kattev ühine suur soe valge sall maha ei libiseks. Kosmose kino kütmata saal on kooliõpilasi paksult täis aetud. Pinges õpetajad püüavad kesklinna toodud rahulolematuid noori vaigistada – kohe algavad ju linna komsomolikomitee tähtsate ninade kõned. On vist 1984. või 1985. aasta kesktalv.
Margit Härma: palun naerutabletti!
Pärast kõnesid on meie kooli ansambli kord esineda. Paari laulu järel teeme teistele etteastujatele ruumi. Hetke pärast oleme selle päeva kõige populaarsemad tegelased, sest Kosmose lava ei lõpe nii, nagu üks lava peab ehk seinaga, vaid kardinaga, mille taga on auk. Suur auk. Tasakaal kaob meil korraga, aga mul õnnestub enne kukkumist tolmusest veinipunasest plüüskardinast kinni haarata ja selle külge rippuma jääda. Tüdruk, kellega salli jagame, kaob aga terve saalitäie teismeliste hüsteerilise naeru saatel pimedasse auku. On ühtaegu hirmus ja naljakas, ja muidugi piinlik.
Minu ülikitsas ema õmmeldud pintselseelik on saanud uue, vööni ulatuva lõhiku, ja see paljastab halastamatult nõukogude kaubanduse puudujäägid, eriti intiimpesu vallas. Ansamblipoisid kougivad lava taha kadunud laulja august välja, aga ära meid ei lasta.
Seisame prožektorite valguses nagu häbipostis ning ülejäänud programmi ajal kostavad saalist itsitused ja häbematud kommentaarid. Auku kukkunud tüdruk nutab kogu kodutee, mina ei saa naeru pidama. Ka aastaid hiljem paneb juhtunu meenutamine mu kaaskannataja punastama ja ebamugavust tundma, mul on aga väga naljakas.
Muidugi oli ka minul maailmalõputunne, nagu oleks igal pubekal, kui on hakkama saadud mainet hävitava ämbrisseastumisega. Aga ma naersin ja naersin. Algul vägisi, oma piinlikkust varjates ja närviliselt, hiljem juba südamest. Minu naer võttis teistelt huvi seda «katastroofi» uuesti ja uuesti minu piinamiseks meelde tuletada. Naersin ennast vabaks ja õppisin naerust, rõõmust ja positiivsusest abi leidma. Naer on ikka üks hästi kättesaadav abimees. Naeru jaoks pole vaja retsepti, naeru juurde pole vaja aega kinni panna ega avaldusi kirjutada.
Kui meie perel olid väga rasked ajad, eriti lahutuse käigus, siis vahel puresid mured ja välispinged kodurahu õõnsaks. Peres olime selleks ajaks mina, teismeline tütar, 4,5- ja 1,5-aastane poeg. Kui õhkkond läks päris tumedaks ja närviliseks, võtsime üksteisel käest kinni ja kisasime täiest kõrist nii kaua, kuni kõik koos meeletult naerma hakkasime. Pärast seda oli jälle hea kõvasti kallistada ja elu natuke kergemalt võtta. Nii me siis naersime koos oma elu ja iseenda üle. Kogu südamest.
Oma ettevõttes püüan soodustada rõõmsat õhkkonda. Meie majas pole naermine mitte lihtsalt lubatud, vaid lausa soovituslik. Kui köögis on lõuna serveerimiseni jäänud mõni minut, lisaks on tarnija alt vedanud või mõni oluline klient teinud viimasel hetke lõunatoidu tellimuse, siis vahel kerivad kõrgeks nii hääletoonid kui emotsioonid.
Päris tihti käin närvilistel hetkedel köögis ringi oma tavalise soovitusega: «Rohkem nalja, vähem draamat!» Ja see aitab. Kui meeskonnas osatakse heita nalja kibedate olukordade ja iseenda keevaliste tunnete üle, siis lendab õhus ringi palju vähem teravate küünistega süüdistusi ja etteheiteid. Meeskond toimib tõhusamalt ja lõbusamalt.
Eestlased on tõsise ajalooga tõsimeelne ja tubli rahvas. Mitte sugugi kerglane ja mitte eriti rõõmus. Sihikindlus ja võime raskusi kannatada on toonud tulemusi, mille üle uhke olla. Äkki oleks nüüd aeg ennast ja elu natuke rõõmsamalt võtta ning õppida olema ka õnnelik rahvas. Vahetevahel enda üle naermine teeb hinge kergeks ja vabaks. Tean omast kogemusest, et alati pole see lihtne. Ja kui raskel hetkel nali või naer ikka kuidagi teed minu juurde ei leia, küll oleks siis tore, kui saaks võtta kasvõi naerutabletti.