Näoraamatu sõbralistis figureerib mul üks kahekümnendatest eraklik neiu, kes iga jumala päev postitab mingeid maailmapäästmise fotosid. Viimane piisk karikasse saabus, kui naine lisas võrdlevad fotod Amazonase vihmametsast. Kuidas seal 1989. aastal oli laiunud meeletu mets ja 2013. aastal vaid väikene ribake puid. Lisasin ta appikarje alla kommentaari: «Oled sa ise seal kohal käinud, et julged väita nagu oleks tegu üldse samas kohas pildistatud fotodega?». Neiu vastas keskmisele vandenõualasele kohaselt: «Mõte on ju oluline».
Seda sama mõtte olulisuse ülistamist olen varem kuulnud paaniliste loodusearmastajate suust. Sain ühelt noormehelt kõvasti sugeda, kui julgesin linnalinde - vareseid, hakke ja kajakaid maha teha. Noormees ründas mind kohe legendaarse väitega, et inimene ise olevat kajakalt ja vareselt kodukoha metsa käest ära võtnud. Juhtisin tähelepanu faktile, et metsikus looduses ei saagi eelmainitud liigid nii rõõmsalt paljuneda. Jällegi olevat mina rumal, kuna ma ei adu loo «mõtet».
Vandenõudele keskendunud veebisaidid armastavad šokeerida. Tuuakse välja erinevat statistikat ja koledaid numbreid, kuidas me ise oma planeeti meelega hävitame ja ei suuda head peremehed olla. Meelde on jäänud mõnevõrra humoorikas videoklipp, kus Maale sattunud inimene kohe võimutsema hakkab. Madusid kohates rebib ta need omale jalavarjudeks, hülgele virutab nuiaga pähe ning tõmbab veelooma naha omale selga. Klipp lõppeb muidugi troostitult - oma võidukäigul on see barbar kogu maa prügiga katnud ning istub uhkelt kuningatoolil keset rämpsumäge. On see ajupesu tunnistamise või ärkamise hetk?