Äratõugatud naised... Appi neile!

Kõrvalt vaadates maaliline, aga tegelikult karm kant: Annmari Eespäev on võtnud vaba päeva Keenia rannikul 15 000 elanikuga Kilifi asulas, kus pooled lapsed kannatavad alatoitluse käes ning iga kaheksas laps sureb enne viieaastaseks saamist. Foto: Annmari Eespäev

Nagu valge päästeingel saabus noor eestlanna Keeniasse, kus sealsed mehed ilmutavad oma kaasade ja kogu õrnema soo vastu sageli halastamatut hoolimatust ja täielikku lugupidamatust.

Hommikul ärkan juba nagu kohalik: kella kuue ajal teeb aknast piiluv päike pai ja ajab mind sääsevõrgu alt voodist välja. Kuked kirevad üksteise võidu, naabrinaine tassib anumatega hoovis asuvast kraanist vett. Jooksen oma ämbritega ka ruttu järjekorda, et õigel ajal jaole saada. Vesi kogutud, teen rahulikult kruusi musta teed pruuni suhkru ja rohke piimaga. Seejärel panen riidesse ja lahkun, et kohtuda järjekordse naistegrupiga.

Küla vahel seisavad motikad reas. Võimalikku klienti silmates on juhid valmis üksteisest kas või üle sõitma. Mul on aja jooksul tekkinud oma lemmikjuht, kiire ja asjalik James. Lehvitan talle – ja juba kimamegi mööda tolmavat külavaheteed naiste juurde. Vihmahooaeg on just lõppenud ning loodus on ümberringi imeliselt roheline. Keenias on praegu n-ö talv: soojakraade on 28. Möödume mudaonnidest, suhkruroopõldudest, banaanipuudest, lastest, kes tee ääres naeratades seisavad ja lehvitades karjuvad «Mzungu, mzungu!» (suahiili keeles valge inimene). Nii armas!

Tavaliselt pean naisi ootama tund või kaks, sest Keenias on omapärane arusaamine ajast: kui tahad kohalikuga kell 10 kokku saada, pead talle ütlema, et kohtume kell 8 – siis on lootust, et ta kella 11ks kohale jõuab. Aga seekord ootavad naised mind juba aegsasti küla poe taga suure puu all. Kui nende juurde jõuan, kargavad nad püsti ja laulavad tervituslaulu, tantsivad. Kallistame, kätleme ja istume siis, et sissejuhatava osa juurde asuda.

Olen veetnud vabatahtlikuna Keenia lääneosas 30 000 elanikuga Shianda külas kolm kuud ning tegelenud HIV/aidsi ennetustööga, samuti aidanud HI-viirusega nakatunud naistel võidelda häbimärgistamise vastu, mis tabab niipea, kui nende haigusest teada saadakse.

Naised tõusevad üksteise järel, tutvustavad end lühidalt ja räägivad oma loo.

Meeste kallaletung

33-aastane Alice: «2005. aastal suri mu abikaasa teadmata põhjusel. 2011 läksin testima, sest tundsin ennast pidevalt halvasti. Sain teada, et olen HIV-positiivne.» Tal on kuus last, kõik testimata.

Alice istub ja järgmisena tõuseb 20ndates eluaastates naine, kes räägib: «See oli ilus ja palav päev. Tulin turule õhtusöögiks vajalikku ostma ja sõbrannaga kohtuma. Kell oli umbes pool neli, kui otsustasin lühemat teed pidi 3–4 kilomeetri kaugusel asuva kodu poole kõndima hakata. Tee peal tulid vastu kolm meest. Nad vägistasid mind. Kõik kolm. Nüüd olen HIV-positiivne. Abikaasa jooksis minu juurest minema, sest olen nakatunud. Ta süüdistas juhtunus mind.»

Ta istub. Seejärel tõuseb veel mitu naist, et rääkida oma lugu. Olen seal ja kuulen, aga ei kuula. Mõtlen vaid sellele, kui kurvastavalt erinev on näiteks minu ja parajasti rääkiva tüdruku elu. Mees on siinses ühiskonnas kuningas ja naine... naine on keegi, kes teeb süüa, sünnitab lapsi ja koristab. Vaikides. Mida vähem ta räägib ja oma arvamust avaldab, seda parem. Isegi vägistamises oled ise süüdi!

Külastasin ühes külas naist nimega Jessica, kes elab abikaasa kahe teise naisega samas õues, küll omaette hütis. Jessica on HIV-positiivne, kahe teise naise tervislikku seisundit ta ei tea. Ammugi ei tea ta oma mehe tervise kohta. Ta ei ole abikaasale öelnud, et on viiruse kandja. Minu miks-küsimuse peale vastab ta: «Temaga ei saa sellistest asjadest rääkida. Pealegi saaks ta väga vihaseks ja võib mind lüüa ja maha jätta.»

38-aastane Evelyn on teistsugune. Kuigi koolis sai ta käia ainult 6. klassini, sest pidi haige ema ja pere eest hoolitsema, toob igas mõttes positiivse naise (ka tema on HIV-positiivne) elujõud naeratuse näole.

Valelik abikaasa

Kui Evelyn üle-eelmisel aastal end rasedana testima läks ja teada sai, et on viirusekandja, langes ta sügavasse masendusse. Nuttis päevi, ei söönud, kaotas kaalust. Aga kohutavam sellest on lugu, kuidas ta mehe HIV-positiivsusest teada sai.

Abikaasa valetas Evelynile oma tablettide kohta, öeldes, et need on valuvaigistid. Aga kuna mees oli tihti haige, hakkas naine midagi kahtlustama. Ta viis kaks tabletti sõbrannale, lootes, et ehk oskab tema öelda, mis ravimiga on tegu. Sõbranna lõi silmad kurvalt maha ja teatas, et tabletid on HIV-vastased ravimid.

Kui Evelyn kogu loo mehe perele ausalt ära rääkis, tõrjusid ja häbimärgistasid nad teda järgmised seitse kuud nii valusalt, et naine soovis isegi surra. Evelyn pidi sööma teistest eraldi toas eraldi nõudest, pere keelas tal pesta teiste pesu, sest kartis samuti nakatuda.

Pärast pikka ja rasket aega ärkas Evelyn ühel hommikul ja otsustas, et aitab enda peitmisest pimedasse toanurka. Nüüdseks on ta läbinud mitu HIV/aidsi-teemalist koolitust ning jaganud oma teadmisi igal kuul ka kirikus. Evelyn töötab põldudel abilisena ja kuigi ta teenib päevas vaid 100–300 Keenia šillingit (1–3 eurot), hoolitseb ta lisaks oma kuuele lapsele ka viie orvu eest. Minu küsimuse peale, mis on ta lemmiksöök, vastab Evelyn, et ugali, maisijahust rahvustoit, ja lisab, et kui tal mõnikord on rohkem tööd ja seega rohkem raha, lubab ta endale ühe lahja õlle. Naerame.

Mulle on südamelähedaseks saanud ilus, juuksurina osav 35-aastane Agnes. Viienda raseduse ajal sai ta teada, et on nakatunud HI-viirusega, misjärel hakkasid nii pere kui tuttavad teda tõrjuma. Pere keeldus tema valmistatud toitu suu sisse võtmast, samuti temaga ühes toas söömast. Varasemad head sõbrad ei julgenud enam tema maja lähedalegi tulla. Kirikus ei tahetud talle enam ülesandeid jagada, sealsed sõbrad ütlesid talle otse näkku: «Me hakkame juba kirikuriideid pesema, et need sinu matusteks puhtad oleksid.»

Uljad sõnumid tagaaknail

Agnes rääkis oma haigusest mehele. Ent ta ei teadnud, et mees oli juba ammu ennast testinud ja saanud teada, et on HIV-positiivne. Naise ainsaks sõbraks jäi tema õde – samuti positiivne.

Kui kohalikud inimesed HI-viiruse kohta rohkem teada said, hakkas häbimärgistamine vähenema. Nüüd räägib ta oma elust juba ülimalt vabameelselt. Kui keegi talle näpuga näitab või midagi halvasti ütleb, küsib Agnes, pahaseks saamata: kas sina ise oled juba testimas käinud?

Lugudest rabatud ja päevast väsinud, jõuan tagasi Shianda külla. Minust mööduvad aafrika biiti mängivad ja reisijatest pungil väikebussid. Noist ühe tagaaknalt loen «Don’t facebook, face God» («Ära vahi Facebookis, pöördu näoga Jumala poole»). Teise tagaaken teatab: «Life is a Game» («Elu on mäng»). Tahaks sinna juurde kleepida «Play it safe, use condom» («Mängi turvaliselt, kasuta kondoomi»).

Olgu vabatahtlikuna Aafrika parandamisega lood kui halvad tahes, jään Keenias veedetud ajaga rahule. Olen siinsetelt naistelt õppinud palju rohkem, kui suudaksin ise neile vastu anda. Tean vähemalt ühte naist, kes mu nõuannet kuulda võttis ja oma lapsed testima viis. Kui me järgmine kord kohtusime, nägin tal näppude vahel kolme kollast kaarti: kahjuks on kõik tema kolm last HIV-positiivsed.

Aga parem on seda teada kui elada teadmatuses, sest HI-viirus ei tähenda juba ammu enam surmaotsust. Samas ei tahaks selle peale mõeldagi, kui viirusse nakatunute ravi Keenias tasuta ei oleks.

Autor on hariduselt õde. Enne kolme kuud vabatahtlikuna Keenias töötas ta Tartu Ülikooli kliinikumi intensiivravi õena.

Nõidade mõjuvõim

Kas tõesti usutakse ja usaldatakse Keenias nõida rohkem kui arsti?

Jah, usaldatakse. Leidub inimesi, kes ei usu arsti juttu HI-viirusest ega soovitusi, mida selle vastu ette võtta. Nad proovivad muid variante haigusest vabanemiseks. Nad ei hooli isegi sellest, kui nõia käest abi küsimine osutub kulukamaks kui arsti juurde minek.

Olen rääkinud mitme naisega, kes ütlesid, et nende abikaasa suri, sest keeldus uskumast, kui arst teatas HIV-positiivsusest. Selle vähesegi, mis neil hinge taga oli, viisid nad posijale, et too neid terveks teeks.

30-aastane HIV-positiivne Jessica, kes ise nõiakunsti ei usu ja võtab iga päev korralikult ravimeid, rääkis värvika loo, kuidas mõned tema naabrid jätkuvalt nõiakunstile loodavad: «Nõid ütleb sulle, et said HIVi sellelt või tollelt naabrilt, kes on tegelikult paha nõid, ja nüüd, et needusest lahti saada, on vaja ohverdusi – sageli tuleb kana või kits ja raha anda heale nõiale.»

Nõid keedab uskujale ravimtaimedest teed ja jagab õpetussõnu, kuidas edasi toimida. Näiteks keelab ta enda juurde pöördunul kasutada mingit teatud teed, öeldes, et see on saatanast ja toob kaela õnnetuse. Üks mees, kes nõia juures käis, ei tohtinud näiteks kodule uut katust panna, sest nõid väitis talle, et mehe naaber paneb sellele kurja needuse peale.