Lugeja kirjutab: kui saaksin valida, valiksin just oma isa!

Foto: SCANPIX

Isadepäeva lugejamängu raames saime lugejalt pika kirja tema isast ja isa õpetussõnadest.

Nagu ikka öeldakse, vanemaid valida ei saa, kuid minul on väga vedanud, sest kui ma ka saaksin valida, valiksin ma just tema! Loomulikult on palju erinevaid kogemusi ja mul on väga kahju nendest lastest/inimestest, kellel pole vanematega nii vedanud. Mind teeb väga kurvaks mõte, et mõnel inimesel pole isadepäeval seda erilist inimest, kellele kingitust viia.

Niisiis, milline oleks see nõuanne, mida ma kõige enam väärtustan? Neid on palju ja ega isa pole minu juurde tulnud ja öelnud: «Kallis tütar, nüüd ma annan sulle ühe nõuande.» Eks need on pigem aja jooksul kujunenud iseenesest jälgides tema käitumist ja suhtumist.

Isa ja ema on mul väga erinevat tüüpi inimesed. Ema on unistaja, kõige heatahtlikum ja lahkem inimene, keda tean. Ta on minule ja õele võimaldanud paljusid trenne, kunstikooli, muusikakooli ja ilusaid riideid. Rääkimata armastusest, hoolivusest ja aususest. Isa on vastupidiselt unistajatüübile realist. Tema on hoidnud meie pere jalgadega maa peal ja selgitanud, et elu ei ole kerge. Tänu temale näen maailma rohkem sellisena nagu see on: koos kõigi raskuste, hädade, õnnetuste ja muredega. Nende eest ei tohi end peita, vaid kui vaja, siis kannatada ning kui võimalik, nendele vastu astuda.

Isa on alati soovinud mulle parimat! Ta sõidutas meid õega autoga hommikuti kooli, käisime koos reisidel, jalutamas, tegime suvilas ühiselt tööd ning üleüldse on ta hoidnud meie pere koos. Räägin just minevikus, sest oleme õega mõlemad kodulinnast ära sõitnud õppima teistesse linnadesse, samas kodus on endiselt kõik hästi.

Kõige enam motiveerib mind isa mõte, et elu pole kerge. Kui mul on raske ja asjad ei lähe plaanipäraselt, siis mõtlen nendele sõnadele ja tean, et elu on selline, kuid varsti läheb ka paremini. Näen, et isa on õnnelikult kõigest välja tulnud ja arvan, et seda suudan minagi. Ta on alati jäänud positiivseks, mis innustab ka mind väärtustama väikesi asju. Näiteks isa on üle elanud sõja aja, millest mina ei tea midagi. Sõja ajal oli defitsiit, hirm, palju vähem võimalusi, kehvemad elutingimused jne. Kui mul isegi kõik ei õnnestu, siis mõtlen, millisel suurepärasel ajal ma elan. Mul on olemas kodu, toit on laual, nutitelefon, arvuti ja nii palju erinevaid võimalusi, mida oma eluga peale hakata. Pean vaid ise tegutsema, olema aktiivne, sihikindel ja küll siis asjad sujuma hakkavad. Olen väga õnnelik inimene, sest tean, et on palju inimesi, kellel neid võimalusi pole.

Isa on asjalik ja tõsine tööinimene. Tema töö on väga vastutusrikas, kuid see pole teda muutnud. Ta on jätkuvalt rõõmsameelne ja teeb nalja. Samas näen, et ta muretseb minu ja õe pärast väga ning ikka küsib: «Kuidas läheb, kas saaksin kuidagi abiks olla?» Hindan tema juures just heatahtlikkust, asjalikkust ja hoolivust. Ta ei ole eriti jutukas ega räägi teistele oma muredest. Võib-olla paljud väljaspool kodu ei teagi eriti, milline mu isa on. Mina aga tean, et ta on parim ja väga hea inimene. Olen näinud, kuidas ta mõni õhtu räägib kodus koeraga ja küsib tema käest: «Kuidas sul täna päev läks, koerapoiss?» Ta teeb seda niimoodi vaikselt, justkui salaja, et teised ei paneks tähele ja minu meelest see on üks armsamaid asju. Olen nii emale kui isale kõige eest surmani tänulik ja kuigi ei saa väga tihti kodus käia, mõtlen neile iga päev ja soovin õnne ja tervist.

Muidugi isaks (ja emaks) olemine on raske ja vastutusrikas töö. Alati on mure, kas ma teen asju õigesti ja kas lapsest kasvab asjalik ja tubli inimene. Kui lastele tähelepanu pöörata ja leida energiat ning aega nende kasvatamiseks, siis usun, et kõik läheb hästi. Siis on ka laps õnnelik ja rõõmuks lapsevanematele. Kui saaksin, sooviksin kõigile sellist isa nagu mul on. Ja soovin kõigile ilusat ja meeldejäävat isadepäeva!