Lihtne viis oma murede paremaks mõistmiseks ja lahendamiseks

Foto: Corbis / Scanpix

Palju on räägitud samaaegselt eksisteerivatest paralleelmaailmadest. Kas meil on nendele ligipääs? Tundub, et on tõesti. Elame ju kõik me üheaegselt kolmes erinevas maailmas, kirjutab Kaido Pajumaa Sisekosmoses.

Maailm sellisena, nagu see on

Esimene täiesti reaalne maailm on see, mis eksisteerib meie ümber oma lihtsuses ja täiuslikkuses. Lihtsus ilmneb selles maailmas harmoonias, mille kaudu loodus end ise korraldab. Täiuslikkus ilmneb neutraalsuses, mille kaudu on kõigel - nii heal kui halval - oma roll ja tähendus.

«Maailm sellisena, nagu see on» eksisteerib küll, aga me ei koge seda, sest meie mõistus on loonud sellest maailmas oma versiooni. On ju igaüks meist kogenud seda, kuidas kaks erinevat inimest tajuvad sama asja täiesti erinevalt. Mis juhtub aga siis, kui mängu tuleb sada või sada tuhat inimest? Seetõttu eksisteeribki maailm oma lihtsuses ja täiuslikkuses ainult hüpoteetiliselt.

Maailm sellisena, nagu see meile paistab

Paralleelselt «loomuliku maailmaga» eksisteerib «maailm sellisena, nagu me seda tõlgendame» ehk meie versioon tegelikust maailmast. Igaüks meist elab omas maailmas. Mis ühele on hea, võib teisele halb olla. Mis ühele on loomulik, võib teisele üleloomulik olla. Ja mis ühele on armastus, võib teisele piin olla.

Nii võibki öelda, et me elame küll ühel maakeral, aga igaüks erinevas maailmas. Me näeme oma maailma just nendes värvides, nagu meie minevikukogemus meile seda näitab. Kuna me ei saa muuta seda, mis minevikus juhtus, ei saa me muuta ka oma tänast kogemust. Me võime üritada ja püüda olla keegi teine, aga see ei ole lihtne. Me elame oma kitsalt isiklikus maailmas.

Maailm sellisena, nagu me sooviksime, et see oleks

«Maailm sellisena, nagu me seda tajume» ei rahulda meid alati. See ei tee meid õnnelikuks. Seetõttu hakkame oma maailmale vastu võitlema, millest saavad alguse konfliktid, rahulolematus ja stress.

Minevik ei ole meie kontrolli all, sest see on juba läinud. Ka tulevik ei ole meie kontrolli all, sest see pole veel saabunud. Pealegi on minevik ja tulevik ainult ju mõtted meie peas - kuidas me saakski midagi muuta, mis eksisteerib ainult meie peas? Seega tekib küsimus, mida teha olukorras, kus maailm ei vasta meie soovidele?

Ehk on see küsimus juba vigane, sest sisaldab eeldust, et me saame lõplikult ja täielikult kontrollida seda, missugune meie elu on ning kuhu see kulgeb. See eeldus on küll inspireeriv ja paljude jaoks jõudu andev, aga praktikas kontrollides lihtsasti ümber lükatav. Kas näiteks sinu viimase aja saavutused ja positiivsed arengud elus on puhtalt sinu jõupingutuse tagajärg, või on seal ka teatud tüüpi juhuslikkust ja kokkulangevusi? Analüüsides sündmusi võime avastada, et aeg-ajalt satume õigel ajal õigesse kohta ja kohtume seal õigete inimestega, kes aitavad meid eluristteelt edasi. Mõnikord märkame, et meile tekivad ootamatud ideed, mis aitavad kitsaskohad elus ületada. Ja mõnikord kogeme, kuidas halvad asjad pöörduvad ootamatult heaks, justkui olekski pidanud tegelikult nii minema, kuigi alguses tundus, et kõik laguneb koost.

Kes on selliste sündmuste eest vastutav? Kas kõik need kokkulangevused ja juhused on meie pingutuse tagajärg? Tundub ju, et mitte. Kas mul on vastus küsimusele, kes või mis on siis selle taga? Ei ole. Aga las see küsimus jääbki vastuseta, ja otsime pigem sellele praktilist kinnitust oma elus. Alistume sellele, mis on (sest see on ju juhtunud), anname just sel hetkel endast parima (et asjad võiksid paremuse suunas minna), ja vabastame end seejärel isiklikust vastutusest see asi korda teha (sest hiljem tagasi vaadates võime taaskord avastada, et meie otsene roll selle asja korraldamises oli väiksem kui me algselt arvasime).

Elu kulgeb, ja me oleme osa sellest elust. Elu ei ole meie kontrolli all, vaid meie oleme elu kontrolli all. Proovi mõnda aega niipidi, ja sa märkad, kuidas positiivseid kokkulangevusi elus hakkab tekkima üha enam.