/nginx/o/2013/09/28/2411486t1hd2f5.jpg)
Sahtlit koristades jäi näppu paber: «Jätan muusikakooli pooleli ega süüdista selles hiljem oma vanemaid…» Tuli meelde, et mõne aasta eest pidasin tütrega võitlust muusikakooli katkestamise pärast, ja selleks, et vältida hilisemaid pretensioone, kirjutaski laps tolle paberi. Kuus aastat edukaid õpinguid, aga koera saba – viimane aasta – jäi ikkagi ületamata. Milles asi?! Miks jäetakse entusiasmiga alustatu tihti pooleli?
Sai isegi proovitud sama rada käia. Näärivana kinkis mulle läikivpunase akordioni ja ei mingit pikka juttu teemal «tahad või ei taha?». Ega mul selle vastu midagi olnudki. Kujutasin elavalt ette, kuidas pioneerilaagris või malevas lõkke ääres lõõtsa tõmban ja rahvast oma pilli järgi tantsitan.
80 bassiga Weltmeister on 4.–5. klassi jõnglasele raske pill. Tihti tuli seda kooli kaasa vedada: muusikaklassis polnud korras pilli või ootas ees esinemine. Ema aitas lõõtsa bussi peale tõsta, aga bussid olid hommikuti täis, pillikohver ja ranits jäid inimeste vahele kinni. Kord läks kohver isegi katki, pill kukkus välja ja porised kontsad astusid klahvidele, sõitsin peatusest mööda, hilinesin tundi ja sain märkuse. Väike protestialge oli sündinud.
Paralleelselt pilliõpingutega tekkis ka suur lugemishuvi. Koolist koju jõudes vorpisin valmis Eiffeli torniga võrdväärse vildaka kuhja praerasvaga võileibu, näpuotsaga soola peale, kruus magusat teed kõrvale, ning sukeldusin tugitooli. Kui raamaturiiulist romaanid, seiklusjutud ja novellid otsa said, läks käiku isa juriidiline kirjandus, koodeksid, paragrahvid, perekonnaseadus, relvaõpik…
Kui riiul tühjaks sai, oli möödunud paar aastat ja minul ees paksud pudelipõhja-prillid. Koos prillidega oli tagasi hiilinud ka soov olla kunagi lõkkeõhtul lõbus akordionist. Niisiis, teismelisena üritasin uuesti, vähemalt Valgre laulud tahtsin selgeks saada. Õpetajaks sattus 60ndates eluaastates pillimees, kes ilmselgelt nii mõnelgi korral otse haltuuralt tundi taarus, punetavate silmadega ja mitte just Tic-Taci järele lõhnates.
Kui oma Valgre talle õigesti ette mängisin, jäi mees peagi magama, kui aga kaikus tema kõrvu mõni vale noot, leidis vanamees alati põhjuse sõbralik-märkamatult oma raske kämmal mulle põlve peale toetada ja see sinna «unustada». Hakkasin käima pikkade pükstega, kuid asi ei muutunud: mees nautis ilmselgelt oma õpetaja ülevõimu ja mõmises kollaste hammaste tagant kaasa laulda.
Püüdsin vanamehe sõrmi jõuetus vihas lõõtsa vahel lömastada, aga ta, kurinahk, oli osav, pigem jäi sinna minu kints kui vanamehe ahne kämmal. Ühel päeval, kui käsi juba väljakannatamatusse kõrgusesse ronis, sai mu kannatus otsa ja kool jäi pooleli.
Tänapäeval rasket pillikohvrit tundi enam vedama ei pea ja viinauimas õpetaja vallandataks esimestel nädalatel. Miks siis ikkagi ei suuda suur osa lapsi rõõmuga alustatut lõpuni viia?
Muusikakooli programm, nagu tavakooli oma, on surutud raamidesse: Bach, Mozart, Grieg, nokturnid, prelüüdid, etüüdid, menuetid, lisaks heliredeleid, solfedžo ja meeletu tehnikatreenimine. Noore andeka inimese põhijõud lähebki suuresti selle peale. Ei mingit nüüdisaegset levimuusikat, mille noodid laps omaalgatuslikult internetist tellis ja millega arvestamine võinuks viimase õppeaasta päästa.
Sellistel hetkedel on teismelisele ülimalt raske selgeks teha, et kogu see jant avab talle täiskasvanuna ukse täiesti uude, helide maailma. Tundides käies treenid keskendumist, esinemisjulgust, mälu ja mida kõike veel. Võib rääkida, et paljud presidendid, teadlased, ärihaid on käinud muusikakoolis ja muusikuks saamine ei ole esmatähtis, tähtis on omandada oskus muusikat kuulata, mõista, et see on üks kultuuri osa, ja saada lisaks pillimänguoskus…
Aga sellest on vähe abi, kui laps jõuab õhtul kell seitse-kaheksa rampväsinuna koju, teeb tuhmunud pilgul mitu tundi koolitööd ja väidetavalt tund päevas tuleks jõuda ka pilli harjutada. Südaööl kukutakse voodisse, et kell seitse hommikul jälle sama ringi alustada.
Milline oleks niisuguses olukorras lapsevanema õige käitumine – kas sõdida ja sundida lootuses, et kunagi öeldakse «aitäh», või mitte stressata ennast ega last? Tundub, et sellele küsimusele on vastust otsitud senikaua, kui eksisteerivad muusikaõpingud. Ja vastus on ikkagi leidmata.