Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Pirgit Toomel: kas armastus on tunne või otsus?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Diskussioonid armastuse olemusest on sama lõputud kui vaidlused üleskirjutatud ajaloo õigsuse üle. Vaata ühest ja teisest küljest ning proovi aru saada, mis on õige või vale. Sellest hoolimata leian, et tegemist on igati arutamist väärt teemavalikuga inimeste vahel, kes soovivad teineteist paremini tundma õppida. Arutelud armastusest mõjuvad labida maa sisse löömisena, mis tuuma puudutades paljastab südamesopis peidus oleva ilu ja valu. Kajastab mineviku mõjutusi ja näitab emotsionaalset valmidust uue eluterve suhte alustamiseks.

Igal suhtel on oma eluring, mis saab alguse armumisest. Etapp, mida iseloomustab sügav kiindumus, kus isegi üksikud õhtud mõjuvad teist poolt igatsedes terve igavikuna. Aeg, mil unustad end tööl aknast välja vaatama, sest leiad end mõtetes teie koosveedetud hetki taga igatsemast või kannatamatult uusi plaane järgmiseks kohtumiseks ette valmistamast. Periood, mil saadad tähelepanu nõudes aktiivselt sõnumeid või helistad, et end meelde tuletada. Sa oled piiriületavalt vaimustuses kellestki, andes endast kõik, et teda õnnelikuks teha. See on rõõmujoovastus, mis tekitab hullumeelse eufooria, pühkides raudkindla jalgealuse ja pimestades mõistuse. Õnneks või õnnetuseks on armumine passiivne ja spontaanne kogemus, mis ei hoiata tulles ega ka minnes.

Üleliigne tähelepanu ja puudutus ei pruugi olla enam ükspäev teretulnud. Kaaslase rumalad naljad, laisklemine, tujukus ja jonnakus on mõistmatud ning mõjuvad eemaletõukavalt. Pidev helistamine on taandunud üksikutele vestlustele ja ennast meelde tuletavad sõnumid on kadunud. Ühtäkki ei ole suhe enam see, mida ta oli alguses, sest roosiline lilleaed on hakanud okkaid näitama. Mõttetud nääklemised, tülid... Ohtlik aeg, mil kolmandatelt isikutelt kuuldud kiidusõnad ja tähelepanu hakkavad närtsinud taimele turgutavalt mõjuma. Kui kodune elu on üksluiseks muutunud, miks siis mitte oma elujanu mujal vürtsitada ja armastuse otsingutega jätkata? Särtsuta suhe ei saa ometi armastus olla?

Entusiastlike inimeste unistusi hävitades tuleb pea liiva seest välja tõmmata ja tunnistada, et igikestvat õnnejoovastust ei ole olemas. Kui sa ootad, et armastus sind õiget inimest kohates igavesti põlvest nõrgaks võtaks, siis on aeg tunnistada selle võimatust. Esimene vaimustus kaob mõne kuu, aasta või paari pärast, misjärel loevad teie põhimõtted ja tahtejõud ühise tuleviku nimel vaeva näha. Elava armastuse, eduka kooselu ja õnne nimel tuleb palju tööd teha, millele viitab ka sõna armastama grammatiline külg. See on tegusõna!

Eduka suhte saladus on näha ilu inimeses, kelle sa oled enda jaoks välja valinud. Mitte uskuda, et seal kuskil on see õige, keda armastad esimesest silmapilgust, kuni surm teid lahutab. Need, kes peavad armastust tunneteks, ei ole maailmale ringi peale teinud mõistmaks, et uued inimesed tulevad meie ellu kogu aeg. See on meie valik, kelle laseme endale lähedale, kellel laseme minema kõndida ja kellest keeldume lahti laskmast. Viimane on iseloomulik neile, kes teavad, et armastus ei peitu täiusliku inimese leidmises, vaid võimes näha ilu ka puudustes. Sokratest tsiteerides – armastama peab läbi tarkuse, mitte läbi tunnete. Omakorda abieluvandele pilku peale heites võib öelda, et armastus on kindel otsus kahe inimese vahel. See ei ole emotsioon ega tunne, mis ükskord tuleb ja teinekord läheb.

«Ma luban olla sinule truu nii headel kui ka halbadel aegadel, nii haiguse ajal kui tervena. Ma armastan ja austan sind kogu oma elu,» Otsus Armastus.

Tagasi üles