Margit Härma: suured väikesed õpetajad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margit Härma
Margit Härma Foto: TV3

Kolme lapse emana ei tahaks tõesti sattuda olukorda, kus peaksin valima poolt kahe leeri naiste vahel. Naiste vahel, kes usuvad emaduse õndsaks tegevasse pühadusse, ja nende vahel, kes on veendunud, et võivad olla õnnelikud ja ühiskonnas väärtustatud ka ilma järglasteta. Ma ei kadesta tänapäeva noori naisi, kes peavad otsustama, kas ja kellega lapsi saada, ning elama selle otsusega. Poolt või vastu – igal juhul on see elumuutev.

Minul omal ajal tulid lapsed sellise hooga, et seda tähtsaimat otsust ei olnudki mahti teha. Pulmad 18-aastaselt, tütar 19selt. Mõne aasta pärast kaks poissi kolmeaastase vahega järele. Kuigi tütar on juba täiskasvanud ja poisid varateismelised, on mul veel eredalt meeles kogu see söötmise, potitamise ja vannitamise ralli. Igal hommikul pärast magamata ööd voodist tõustes tundsin füüsiliselt, kuidas mu IQ vähemalt paari punkti võrra kukub. Kahtlaselt vähe mälestusi on sellest ajast.

Ega laste kasvamisega töö vähene – potitamise ja söötmise asemel tuleb tegeleda koolitööde, trennide ja tärkavate südamemuredega.

Samas ei tunne ma, et mu lapsed on mulle midagi võlgu. Ma ei arva, et ühel heal päeval peavad nad «tasuma memme vaeva». Tegema oma eluga midagi erakordset ja siis kuulutama, kuidas kõik nende saavutused on puhtalt ema teene.

Elu viskab meie ette palju väljakutseid ja on igaühe enda valik, kas need vastu võtta või lihtsalt keelduda neid tunnistamast. Laste vajaduste suhtes aga sellist luksust ei ole. Emana ei ole valikut, kas nende muredega tegeleda või pea liiva sisse peita. Ja vahel vajavad lapsed õnneks ja terviklikuks kasvamiseks teistsugust ema. Siis ei ole valikut, tuleb muutuda ja kasvada, ükskõik kui raske ja valus see ka poleks.

Aasta-aastalt olen kasvanud oma lastele rohkem selliseks emaks, nagu nemad vajavad, isegi kui see pole mulle alati meeldinud. Me kõik tahame ju endast hästi mõelda, näha ennast tubli, ausa ja väärtuslikuna. Oma küündimatuse ja iseloomu puuduste tunnistamine nõuab vaprust ja alandlikkust. Enda muutmine on raske, aga väga õpetlik.

Mulle on selle raske töö ettevõtmine aga kuhjaga ära tasunud. Laste nimel kasvamine on kinkinud väe võita minu kõige suurem vaenlane, taltsutada kõige koledam lohe – minu enda ego. Meie ego on see, kes ei luba teiste edule ja õnnele kaasa elada, kes sunnib ennast teistega võrdlema ja paneb alaväärsust või ülbet üleolekut tundma.

Ego ei luba andestada ja eluga edasi minna. Ego mürgitab meie südant põlguse, armukadeduse ja omandamishimuga. Ego hoiab meid hirmudega pantvangis ja röövib päevadest päikese. Kui aga oma egol suu kinni panna ja tema sisistamist ignoreerida, hakkab südamest kuulduma teist, vaiksemat, aga targemat häält. Siis võib kuulda ja mõista armastuse loogikat.

Siis on võimalik loobuda ootustest ja ambitsioonidest oma lapse suhtes, kui selgub, et ta pole päris standardne mudel, ja armastada teda kogu südamest just sellisena, nagu ta on. Siis on raske haavuda, kui su üleskasvatatud ja ärakoolitatud tütar laia ilma seiklema läheb, selle asemel et pere lähedal asjalikult tööle minna, vaid oskad tema julguse ja iseseisvuse üle uhke olla. Siis ei pea sa tõlgendama oma kalli abikaasa otsust kodust kaugel karjääri teha kui tema armastuse mõõdupuud, vaid julged usaldada, et ta teeb seda terve pere pikaajalise hüvangu nimel.

Mul läks hästi, ma ei pidanud valima laste ja lastekasvatamise vaeva ning vabaduse vahel. Kindlalt tean aga seda, et kui oleksin loobunud emaks olemisest, oleksin täna väga teistsugune naine. Milline, ei saa ma kunagi teada, sest mu ellu tulid kolm suurt väikest õpetajat.

Märksõnad

Tagasi üles