Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Sten Sang: ah, mine hulluarsti juurde...

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Sten Sang
Sten Sang Foto: Erakogu

Selliseid julgustavaid repliike kuuleb ümberringi hirmutavalt tihti. Muretsemine ja ületöötamine ajab aju krussi ning närvilised kahejalgsed ei saa enam iseendaga hakkama. Kui kerge on aga n-ö hulluarsti juurde hingepuistamisele saamine?

Tasuline vastuvõtt on alati vaba ning sinna saab aja suuremate järjekordadeta. Tasuta vastuvõtuga kaasneb paras tsirkus. Kõigepealt suunab registratuuri-tädi abivajaja lausa psühhiaatri vastuvõtule, et arst kinnitaks vajaduse edasise psühholoogi konsultatsiooni järele. Kas ma juba mainisin, et esimese astme vastuvõttu peab ootama üle kahe kuu? Ilmselt saabub ka pärast seda visiiti järjekordne kahekuune ootamine, et järgmise hingearstiga rääkima saada.

Lausa halenaljakas on minu kogemus Pärnu psühholoogi teenusega. Leidsin asjaliku tasuta vastuvõtu pereabikeskuses. Minu rõõm ei kestnud kaua, kuna tollane töötajaskond löödi sealt mõne kuu pärast minema. Selgituseks linnavalitsuse kokkuhoiupoliitika. Lõpptulemusena muidugi selgus, et uus eelistatud kamp läks kallimaks maksma ning oli seotud «omade jopede» abistamisega.

Mõnda aega jätkasin vana psühholoogi juures tasuliselt käimist. Teades kui kitsi on keskmine eestlane, lõpetasin ka mina peagi raha eest murede väljarääkimise. Naljakas oli jälgida, kuidas muutus terapeudi suhtumine, kui klientuuri hoidmine hakkas temast endast sõltuma. Varem töötas ta ju riigiaparatuuri all ning igakuine sissetulek oli igal juhul kindlustatud. Kui olin temaga üle läinud tasulise vastuvõtu režiimile, hakkas ta mulle kinnitama kui vajalik teraapia minule ikka on. Varasemalt olin ka temalt tihti saanud mobiilile vastuvõtuaja tühistamisest teavitavaid sõnumeid. Ilmselgelt motiveerib kliendi hoidmine siis rohkem, kui pearaha enam automaatselt pangakontole ei tiksu.

Pöördusin tagasi uuele juhtkonnale üleläinud pereabikeskuse poole, kust leidsingi uue tasuta nõustaja. Rõõmu ei jagunud kauaks - peagi hakkas psühholoog kokkulepitud aegu tühistama. Ühel hetkel kadus ta üldse ning saatis sõnumi, et on haiguslehel. Niimoodi venitas ta minuga mitu kuud, kuni ühel hetkel lahkus üldse töölt ning lubas mind uuele inimesele ümber suunata. Ootan seda suunamist juba üle kahe aasta.

Olen tihti mõelnud, milline inimene üldse tahab päev läbi teiste võõraid muresid kuulata ja neile kaasa elada. Teatavasti on psühholoogidel endil usaldusisik - mentor, kelle juures nad n-ö puhastumas käivad. Veidra paradoksina on meelde jäänud, et üle ühe külastuskorra oli terapeut alati nohune ja köhane. Ilmselt ei saanud mentor talle usaldatud ülesandega hakkama ning võõras halb energia mõjutas arsti tervist. Lõpuks oli endal juba imelik nohuse ja pidevalt köhiva inimese juurde tuge otsima minna. Näis, et temal endal oli rohkem abi vaja.

Kõige absurdsem soovitus, mida too nohune mulle kogu aeg korrutas, oli seotud töö otsimisega. Nimelt surus ta mulle peale, et ebaõnnestumine tööturul on põhjustatud alateadlikust hoiakust. Muidugi mitte ei saanud kesine valik tööturul seotud olla ju masuga ning kuurortlinnale iseloomuliku talvise vaikeluga? Paradoksaalsel kombel leidsin kohe töö, kui olin lõpetanud enda visiidid selle naise juurde.

Lugesin just hiljuti psühholoogiateemalist lehelugu. Seal kinnitatakse, et ravimitööstus valmistab enne ravimi ja alles siis leiutatakse haigus, mida see ravib. Artikli väitel toimitakse nii just erinevate kergemate psüühiliste hädadega. Kõige moodsam neist olevat laste tähelepanuhäire. Tähelepanu- ja käitumishäire (ingl ADHD ehk Attention Deficit Hyperactivity Disorder) definitsiooni «isaks» peetud lastepsühhiaater Leon Eisenberg tunnistas viimases intervjuus seitse kuud enne oma surma, et ADHD on ehe näide «väljamõeldud haigusest». Ravimite väljakirjutamise asemel peaksid psühhiaatrid otsima psühhosotsiaalseid põhjuseid, mis võivad viia käitumuslike probleemideni.

Meie riigis on aga seniajani hingeabi otsimine tabu. Üks hiljuti kohatud keskealine naine kinnitas ka, kui tore on ikka enda lähedastele muresid kurta ja seeläbi end puhastada. Just nimelt puhastamisena see ju toimibki - samal ajal saab teine pool aga mustaks. Kogu murekoorem ja tumedad mõtted valatakse temale peale.

Tagasi üles