Pirgit Toomel: sama korter, uus mees

Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Kui uskuda, et iga inimene on sündinud omamoodi õnnetähe all, siis ilma igasuguse kahtluseta pakub minu oma mulle kummalisematest kummalisemaid kogemusi. Kuidas sina reageeriksid, kui sinu uus kavaler elaks endise kavaleri korteris?

Nüüdseks olen Ülemuse kavatsustes ja eesmärkides sama kindel kui ****** idarindel. Ta vaatab mind südantsoojendava kutsikapilguga, mis on omakorda ka minu lennutanud pilvede peale lendlema. Tema tagasihoidlik käitumine, vaoshoitud armukadedus, mõttetud solvumised ja säravad silmad ütlevad rohkem kui tuhat sõna. Ka kõige osavam näitleja ei oskaks silmadesse seda soojust ja siirust välja võluda, mida tema omad peegeldavad. Asi on tõsine!

Teineteise tundma õppimine ning tasa ja targu liikumine on õige partneri otsingul arukas käitumine, vältimaks ootamatuid pettumusi. Kuid nii nagu valgusfooril muutub punane tuli kollaseks, kollane roheliseks ja roheline omakorda kollaseks, tuleb õigel hetkel osata sammu kiirendada.  Vastasel juhul võid avastada end Tsirkuse lauamängu stiilis eesmärgile lähenemise asemel sellest hoopiski kaugenemast. Liigne tormakus ja pealetükkivus on ehmatav nii nagu liigne venitamine on väsitav. Jälgi signaale - selleks ei pea olema doktorikraadiga teadur!

Teades, et Ülemus ootab minupoolset liigutust, mis suhte redelipulgal astme võrra edasi viiks, oli aeg asjale omapoolne tõuge anda. Julgus kokku kogutud, helistasin ja tegin ettepaneku väljas söömise asemel tema juures õhtusöök valmistada. Nüüd on minu kord talle muljet avaldada. Otsisin välja oma lemmikroa retsepti ja pakkisin kokku vajaliku, et poissmehe korteris üks korralik ahjupraad küpsetada. Armastus pidavat kõhu kaudu käima – jah?

Telefoni saabunud teate helina peale krabasin oma asjad ja läksin alla taksot ootama. Ma ei jõudnud selle linna väiksust ära imestada, kui sõnumit avades vaatas mulle vastu sama tänavanimi ja maja number, kus ma Mr. Right’iga alles hiljuti koos elasin. Selle mehega, kelle pärast ma Eestis oma elu sinnapaika jätsin ja suurest armastusest San Fransiscosse kolisin. Peale seda kui Mr. Right oma endise naise juurde tagasi läks, ei ole mul mitte mingisugust sümpaatiat olnud temaga sõpradena suhtlema jääda. Kummaline oleks nüüd teda oma naisukesega enda ees seismas näha. See kõik tundus nagu vene ruleti mängimine...

Kohale jõudes helistasin Ülemusele, paludes tal mulle alla vastu tulla ja uks avada. Kummaline oli end samast hoonest avastada, kuid veel kummalisem oli teda näha liftis sama korruse peale vajutamas, kus Mr. Right elab. Õhtu puänt saabus olukorras, mil seisime korteris, kust ma pool aastat tagasi välja kolisin. Sama mööbel, samad kardinad, sama voodi... Ma ei teagi, kumb olukord oleks parem: a) kas see, kus ma praegu olen või b) kui ma end kõrval korterist oleksin leidnud. Vist praegune, sest hetkel ei pea ma vähemalt enda minevikuga silmitsi seismise pärast muretsema.

Suhteliselt halenaljakas oli tegelikult jagada sama voodist teise mehega. Tundsin end kui viimane mõrd, kes on mehe eemalolekul armukese koju vedanud. Hommikul tualettruumi kasutades mängisin WC-poti loputuskasti nupuga, et vesi jooksma ei jääks, mida Ülemus tähele pannes kommenteeris lausega: «Sa oleksid justkui minu juures varem käinud.» Ehmunult ütlesin, et olen kõigest tähelepanelik. Ükskõik mis, aga ma tean, et talle ma sellest olukorrast rääkida ei saa. See kahandaks mehe õrna ego hea paarikümmend sentimeetrit, pannes teda kas uut naist või elamist otsima. Mõlemal juhul oleks tegemist kehva variandiga, sest tegelikult on see korter vinks-vonks tasemel ja ma tunnen end seal kui kodus. Ainult mees on vahetunud.