Sõltuvushäire suunab karile kogu harjumuspärase elu

Münte neelav ja mõnikord ka sülgav «ühekäeline bandiit» on kasiinode üks pikema ajalooga mänguautomaate. Foto: Liis Treimann

Pole vahet, kas inimene on langenud alkoholi, narkootikumide, hasartmängude või mõne muu sõltuvuse küüsi – ühtmoodi laastavalt mõjutab see nii tema enda kui ka kõigi temaga seotud inimeste elu.

«Sõltuvushäire muutub üheks pereliikmeks. Kahjuks hävitava tähendusega liikmeks. Ta hakkab nõudma makse kõigi arvelt ise midagi vastu andmata, ainult ränka obrokit nõudes ja oma «ego» tähtsustades,» ütles psühhiaater Peeter Jaanson.

«Sõltuvushäire kurnab kiiresti kogu pere positiivse ressursi. Samas on pereliikmetel oluline osa sõltuvusest välja murdmisel: mõistlik toetus, kaasatus raviprotsessi ja oskus andestada, mitte muutudes seejuures kaassõltlaseks,» lisas ta.

Psühhiaatri sõnul on kõik sõltuvused selle häire all kannatava inimese jaoks elukvaliteedile hävitava tähendusega.

«Mõnede raskete narkootikumide – nagu heroiin ja fentanüül – sõltuvuse korral on häving lihtsalt kiirem. Muud vahet arsti jaoks pole, sest kõigi sõltuvuste korral on tegemist krooniliste ja ägenevate psüühikahäiretega,» selgitas ta.

Üksnes ravimid ei aita

Jaanson lisas, et alkoholisõltuvuse puhul pole tegemist mitte lihtsalt ühega paljudest pahedest, vaid psüühikahäirega ehk aju haigusega. Sagedamini kui seni arvatud on see seotud narkootikumide tarvitamisega. Kusjuures kombinatsioonid kokaiin-alkohol või kanep-alkohol levivad eriti kiiresti noorte hulgas, kes on ka enim ohustatud mitmest ainest sõltuvusse jäämiseks.

Küsimusele, millised inimesed kalduvad enam ülemäära jooma ja kui suurt osa mängib selles pärilikkus, vastas Jaanson, et eks me kõik päri vanematelt nii oma head kui ka vead. «Kindlasti on pärilik tegur oluline, kuid olulisuse määr, samuti isiksuse tüübid, kes on enim ohustatud, ei ole veel lõpuni selged. Seda uuritakse üha enam,» rääkis ta.

Tänapäeval on alkoholisõltuvus ravitav. Kõik sõltub aga konkreetsest patsiendist: mis eesmärgid seada, milline viis valida nende saavutamiseks, palju on alles ressurssi, mida saab kasutada. On ka uusi tõhusaid ravimeid, kuid hea tulemuse aluseks on usalduslik side ravimeeskonnaga, kuhu on vaja kaasata psühholooge, sotsiaaltöötajaid ja teisi spetsialiste.

Oluline on ka pidev side tugivõrgustikuga, jõukohaste eesmärkide seadmine, nende saavutamine, ette tulevate tagasilöökide ületamine ja töö jätkamine.

Igapäevaselt alkoholiraviga tegeleva Jaansoni sõnul ei saa ühegi sõltuvushäire ravi üles ehitada vaid ravimitele. Nii nagu patsient, on ka sõltuvushäire oma iseloomult sotsiaalne, mis tähendab, et erakordselt suur on keskkonna mõju, selle muutmine raviprotsessis. Oma kogemusele tuginedes ütles psühhiaater, et eduka raviprotsessi korral on kolm ravile pöördujat kümnest suutnud aasta pärast kaine olla või oluliselt joomist vähendada, seda kontrollida.

Pole saladus, et Eestis on alkoholisõltuvus alaravitud. Sellel on palju põhjuseid. Abi osutajate poolelt vaadates on selleks piiratud rahalised võimalused, aga ka vähesed oskused ja vähene motivatsioon, sest tegu on raskete ja aeganõudvate patsientidega.

Patsientide poolelt on takistavateks asjaoludeks nii soovimatus pöörduda arsti juurde, abi kehv kättesaadavus, hirm olla märgistatud, vähene usk ravi tulemuslikkusesse, kuid ka probleemi tõsiduse eitamine ja soovimatus joomist lõpetada. Kahjuks ei teadvusta ka ühiskond täie tõsidusega, et alkoholisõltuvus on ajuhaigus ja et sellega liialdamine on suur koormus kõigile.

Hasartmängusõltuvus, diagnostilise nimetusega patoloogiline hasartmängimine on psüühikahäire ja häirena kirjeldatud rahvusvahelistes haiguste klassifikatsioonides kõrvuti psühhoaktiivsete ainete (alkohol, narkootikumid, rahustid jt) tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäirete ehk sõltuvustega.

Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse (HNK) kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Pille-Riin Kaare ütles, et käsikäes ei kipu käima mitte ainult erinevad sõltuvused, vaid ka sõltuvus koos teiste psüühikahäiretega.

«Oma teadustöös uurisin muu hulgas hasartmängusõltlaste emotsionaalset enesetunnet. Võrreldes tervetest koosneva kontrollgrupiga kogesid mängusõltlased enam kõiki negatiivseid tundeid, eriti eristasid neid tervetest kõrgemad skoorid depressiivsuse ja ärevuse skaaladel ning neil oli oluliselt madalam enesehinnang,» rääkis ta.

«HNK klientide andmete põhjal saan väita, et 30 protsendil klientidest on lisaks hasartmängusõltuvusele probleeme alkoholi ülemäärase tarbimisega, 53 protsenti klientidest suitsetab ja 16 protsenti tarvitab narkootikume,» selgitas ta.

Välismaal tööl käimise ja hasartmängusõltuvuse vahelist seost ei osanud Kaare ei kinnitada ega ümber lükata. Kuid tema sõnul on keskusesse pöördunud inimesi, kes kodumaal olles hasartmänge ei mängi, küll aga teevad seda välismaal.

«Siinkohal tahan kiita meie riigi regulatsioone hasartmängimise piiramiseks. Näiteks tuleb hasartmängude mängimiseks kasiinos või kohalikku litsentsi omavates veebipõhistes mängukohtades ennast registreerida,» rääkis Kaare.

«Samuti on võimalus seada endale mängimise piirid või probleemide tekkimisel panna endale mängukeeld. Ka hasartmängusõltuvuse ravi ja psühhoteraapia võimalus on tagatud ning see on nii sõltlasele kui ka tema pereliikmetele tasuta,» lisas kliiniline psühholoog.

Välismaal mängimist soodustab mänguvõimaluse suurem kättesaadavus – näiteks Soomes on mänguautomaadid nii bensiinijaamades, kaubanduskeskustes kui ka baarides-pubides. Kaare sõnul soodustab mängimist kindlasti ka igavus ja igatsus lähedaste järele, mida püütakse mängimisega leevendada. Samas püsib hasartmängusõltuvusega inimeste kaalukauss ikkagi kodumaal mängijate poolel.

Kes kalduvad mängima?

Maailmas läbi viidud uurimused viitavad, et patoloogilise hasartmängurluse väljakujunemise tõenäosust suurendavad laialdased sotsiaalsed, majanduslikud ja individuaalsed faktorid (isiksus ja inimese psühholoogiline seisund) ehk tegemist ei ole ühe konkreetse faktoriga. Eestis läbi viidud uuringu (Kaare, Mõttus ja Konstabel, 2008) tulemused viitavad, et isiksuse joontest on neurootilisus, eelkõige impulsiivsus ja madal meelekindlus riskiteguriteks patoloogilise hasartmängimise väljakujunemisel.

Samas ei tohi unustada, et tegemist on siiski riskiga, mitte sajaprotsendilise tõenäosusega. Samad faktorid võivad olla riskiteguriks ka teiste psüühiliste probleemide väljakujunemisel või hoopiski õpib inimene oma impulsiivsusega elama endale kasulikul viisil.

Samuti peetakse hasartmängusõltuvust kujundavaks ja alalhoidvaks teguriks moondunud mõtlemist, mida iseloomustab eeldus, et hasartmängimise läbi saabub õnn õuele, hasartmängimisega kaasnevaid kaotuseid eiratakse ning unustatakse, et hasartmängimine on oma olemuselt juhuslikkusel põhinev mäng ja meelelahutus.

«Meelelahutusele tavaliselt kulutame raha ja ootame vastutasuks positiivseid elamusi. Hasartmängusõltlane aga ei soovi mängurõõmu, vaid ta soovib võita raha. Ta ei rahuldu kaotusega ja proovib aina uusi panuseid tehes kaotatud raha tagasi saada. Nii tekib sõltuvuse nõiaring, mis aina toidab järgnevaid otsuseid ja tegevusi,» selgitas Kaare.

Kuna patoloogiline hasartmängimine on psüühikahäire, toimub ravi psühhoteraapia, psühhiaatrilise ravi ning sageli mõlema ehk siis teraapia ja ravimiravi koostöös. Kuna tihti on lisaprobleemiks muu psüühikahäire, lähenetakse konkreetsele inimesele ja tema probleemidele individuaalselt. HNK teraapiaprogramm põhineb kog­nitiiv-käitumisteraapial, teraapia on tasuta.

Kuna sõltlasel on tavaliselt kahetised tunded – ühelt poolt soovib ta loobuda, teiselt poolt tõmbab mängimine teda väga –, tegelevad nõustajad teraapia käigus palju tema motiveerimisega sõltuvusest loobuma. Motiveeritud ja endale probleemi teadvustanud inimesed on koostööaltid ja teraapia tulemused sageli positiivsed.

Vähene motivatsioon kahjuks pärsib tulemust. Keskuse kogemuste põhjal saab öelda, et sealt lahkudes on teraapiaprotsessi läbinud inimesed «mänguvabad».

Sarnaselt alkoholismiga kahjustab ka hasartmängusõltuvus tugevasti suhteid perekonnas, samuti tööalaseid ja sõprussuhteid. Hasartmängusõltlane on tavaliselt võlgades, mistõttu teda ei usaldata. Just usalduse tagasivõitmine osutub tavaliselt kõige raskemaks.

Kaare soovitas, et kui pereliikmed märkavad või saavad teada, et nende lähedane hasartmänge mängib, ei tasuks sattuda paanikasse. Suurem osa inimesi mängib hasartmänge siiski meelelahutuseks ja neil ei põhjusta see mitte mingisuguseid probleeme. Hasartmängude mängimine ei võrdu hasartmängusõltuvusega.

Kui aga on näha, et hasartmängimine toob kaasa probleeme – majanduslik seis on seetõttu halvenenud, tekkinud on liigseid võlgu, inimene on kergesti ärrituv, ei suuda muudest tegevustest enam rõõmu tunda –, siis tasuks rahulikult asjast rääkida, väljendada oma muret ja pakkuda abivõimalusi. Vahel aitab, kui alguses koos teraapiasse minna.

HNKs on vajalik eelregistreerimine telefonil 15410, sealt saab ka esmast infot.


Tugev inimene suudab hasartmängudest ja alkoholist vabaneda teraapia abil

Martin, 42-aastane spetsialist

Mehe sõnul on talle alati meeldinud põnevad tegevused ja võistlused. Sõpradega kaarte mängis juba kooliajal ja meenutab, et talle ei meeldinud kaotada. See tegi ta kergesti ärrituvaks. Tuli ette olukordi, kus talle öeldi otse, et temaga pole mõtet kaarte mängida.

Esimesed kogemused mänguautomaatidel mängimisega olid 20. eluaastates, kus ta koges positiivseid emotsioone seoses võitudega – näiteks kirjeldab, kui tore tunne oli võidetud raha eest sõpradele õlut välja teha või lubada endale midagi, milleks muidu raha ei jagunud. Seoses kiire elutempoga jäi aga tookordne mänguautomaatidel mängimine tagaplaanile, patsiendil oli huvitav töö ja piisavalt hobisid.

Uuesti sattus ta kasiinosse 12 aastat tagasi, kui sinna mindi sõpradega pärast üht üritust. Ta kirjeldas, et kasiino oli tema jaoks erutav, see oli kui staatuse sümbol, ta oli sinna oodatud.

Esimesel külastusel proovis ta õnne nii mängulauas kui ka automaatidel. Mänguautomaadil mängides võitis tol õhtul enda jaoks olulise summa. Sellest õhtust alates muutus koos sõpradega kasiino külastamine traditsiooniks, see oli meelelahutus, põnev viis aega veeta.

Ta suhtus põlastusega sõpradesse, kes ei suutnud mängimisega piiri pidada ja mängisid kogu oma raha maha. Mehel kujunes veendumus, et ta on õnnesärgis sündinud ning piisavalt kaval, et mänguautomaate «petta» ja plussi jääda.

Kasiinode külastamises oli ka vaheaegu, mil ta hasartmänge ei mänginud – näiteks kooselu alguses, kuna elukaaslasele see hobi ei meeldinud. Kui aga sündis teine laps ja pere sissetulekud tema töö tõttu samal ajal vähenesid, meenus, et tal on annet raha «teenida» ka teisiti kui tööga.

Algas periood, kus päevatöölt läks ta õhtutööle ehk kasiinosse, lootusega lisaraha saada. Kuna lisaraha ei tulnud, pigem oli ta pidevas rahahädas, muutus ta kergesti ärrituvaks, perekond ei teadnud kaua, mis toimub, kuni ühel päeval avastas naine, et võetud on nii pangalaene kui ka kiirlaene, kodu on laenu tagatiseks antud ja kokkuvõttes ulatusid laenusummad ühe korraliku elamispinna maksumuse suuruseks. Samuti oli ta laenanud sõpradelt ja töökaaslastelt. Mängimist ei suutnud ta aga piirata, sest veendumus, et olukorrast väljatulekuks peab ta võitma, oli tugev.

Teraapiasse saabudes oli mehe motivatsioon väike, kuid ajapikku hakkas tema suhtumine hasartmängimisse kui raha teenimise võimalusse muutuma. Teraapias selgitati välja tema majanduslik olukord ja aidati koostada võlgade tagasimakse graafik. Samuti õpetati viise, kuidas mängutungiga toime tulla ja toetati uute tegevuste leidmisel.

Ka vajas mees abi ja nõustamist suhete parandamiseks nii koduste kui ka sõprade ja töökaaslastega. Tal vedas, et perekond oli mõistev ja toetav ega hüljanud teda sõltuvuse tõttu. Praegu on mees mänguvaba. Ta leiab, et raha saab teenida tööga. Mehel tuleb veel aastaid oma võlgu tasuda, kuid ta leiab, et saab sellega hakkama.
 

Mati, 22-aastane tudeng

Sõltuvushäire kolm aastat. Pöördus ravile esimest korda. Ütles, et kõik sõbrad joovad. Sai veel suhteliselt hästi hakkama, käis koolis. Ei teadvustanud probleemi, vaimset ja füüsilist ressurssi omas palju. Ravile läks elukaaslase ja ema soovil. Kindlasti ei tahtnud saada päris karskeks. Alkoholiga koos tarvitas kanepit.

Arvas, et sõpradega nädalavahetusel pidu panna on tore, see aitavat lõõgastuda, sõbrad on olulised. Ütles, et sõbrad on lahedad ja on nendega kogu aeg pidusid pannud.

Sai nõustamist, kuidas vaba aega veeta ilma alkoholita, käis koos elukaaslasega paarinõustamisel. Jätkab ravi.
 

Mai, 66-aastane pensionär

Sõltuvus algas hiilivalt neli aastat tagasi keerukate pereprobleemide taustal. Üksik, pojaga side katkenud. Kasutas rahusteid, uinuteid, kannatas depressiooni ja ärevuse all.

Ei suutnud ilma alkoholi ja rahusteid võtmata uinuda, päeval lootusetust ja üksindust peletada. Tahtis magada, mitte väherda voodis muremõtteis. Ütles, et päev on ilma napsita tühi ja nukker.

Sai depressiooni ja ärevuse ravi, suunati päevakeskusesse, rahusteid järk-järgult vähendati. Loobus kohe alkoholist.

Nüüd on olnud kolm aastat kaine, ei tarvita rahusteid ega uinuteid, kognitiivne võimekus oluliselt paranenud. Astus kristlikku kogudusse, on kirjavahetuses pojaga. Depressioon ja ärevus kontrolli all.
 

Jüri, 47-aastane insener

Joomasööstud olnud kümme aastat. Otsis korduvalt abi, paarisuhe oli keeruline, jõi üksi. Kaasnes depressioon oluliste unehäiretega. Soovis saada mõõdukaks alkoholitarbijaks. Ütles, et tahab tunda end pärast sauna hästi, arvas, et kui joob kaks-kolm õlut, siis saab seda tunda ja see ei ole ohtlik.

Sai depressiooniravi. Ei soovinud esialgu sõltuvusravimeid kasutada ja abi kohaldati vastavalt sellele. Hiljem oli siiski nõus arutama sõltuvusravi kasulikkust.

Nüüd kõnnib kolm aastat «noateral», on leidnud uue elukaaslase, kellega veedab palju aega. Alkoholi tarvitab, kuid kogused on vähenenud, joomasööste pole olnud.
 

Toomas, 59-aastane keskastmejuht

Alkoholisõltuvus 15 aastat, viimased viis-kuus aastat segas see oluliselt pere- ja tööelu. Jõi tsüklitena, kained perioodid jäid järjest lühemaks. Lähedased aidanud aastaid sõltuvusele kaasa seda varjates.

Viimase kahe aasta jooksul sai neli korda võõrutusravi. Tervis järjest halvenes (hüpertoonia, diabeet, traumaatiline ajuhemorraagia), viibis mitu korda haiglaravil.

Viimati oli kuu aega võõrutusravil, mille jooksul ajapikku avanes ja võttis vaevaks viimaste aastate sündmusi analüüsida. Selleks ajaks oli naine lahkunud ja lapsed vihased, rahaliselt ja tööalaselt väga keeruline olukord.

Sai psühhoteraapiat ja kompleksravi. Haiglaravilt minnes ebakindel, kardab libastuda. Pooleteise kuu jooksul eksis korra, kui jõi firma suvepäevadel kaks õlut. Ravib end ja üritab paraneda.

Allikad: hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse alkoholisõltuvust käsitlev konverents 6. septembril Tallinnas