Kust lõpeb normaalne armukadedus ja algab haiglane?

Foto: SCANPIX

Ajakirja Psühholoogia Sinule oktoobrinumbris on juttu armukadedusest ja sellest, kuidas ennasthävitava tundega toime tulla.

Senikaua, kuni armukadedus on mõõdukas ega ole pahatahtlik, nimetatakse seda normaalseks armukadeduseks. See väljendub ühe partneri huvis teise partneri toimetamiste vastu ning mures, kas kõik on ikka korras ja kuidas saaks suhet veelgi parandada.

Normaalne armukadedus muutub aga ebanormaalseks ehk haiglaseks, kui seda on kas liiga vähe või vastupidiselt liiga palju. Partner kas ei tunne oma kaaslase vastu absoluutselt mingit huvi või hoopis tunneb huvi liiga palju, jätmata teisele privaatsuseks äärmiselt vähe ruumi.

Kuna inimeste tõekspidamised on niivõrd erinevad, siis on tihtipeale võimatu öelda, kust see piir täpselt läheb ning millisest momendist on tegemist haiglasliku armukadedusega. See on tihtipeale tunnetuse küsimus. Mis ühe jaoks liig, see teise jaoks normaalne ja vastupidi.

Ebanormaalsel armukadedusel on mitu vormi, näiteks sundmõtetega armukadedus ning psühholoogiline armukadedus.

Sundmõtetega armukadedus väljendub inimese painavates kinnisideedes, et tema kaaslasel on kellegagi armusuhe. Kuigi ta võib aru saada, et tõenäoliselt kujutab ta endale seda probleemi ette, siis painavad kahtlused jäävad siiski.

Psühholoogilises armukadeduses vaevlev inimene on aga täiesti veendunud, et tema partner pole talle truu. Ta arvab, et tal on olemas kindlad tõendid truudusetuse kohta, kuigi tegelikkuses võivad need tal puududa. See on armukadeduse vorm, mille võib esile kutsuda tunduvalt tõsisemad haigused, näiteks skisofreenia, depressioon, seksuaalprobleemid jne.

Loe pikemalt armukadedusest ajakirja Psühholoogia Sinule oktoobrinumbrist!