Käputamine on beebi arengus oluline etapp, mis ei tohiks vahele jääda

Foto: SCANPIX

Tihti on imikute vanemate seas kuulda ütlust «mina imikuna ei roomanud, seega ilmselt ei tee seda ka minu laps» või «minu esimene laps oli nii kiire arenguga ja jättis roomamise vahele ning hakkas kohe kõndima, seega ilmselt ei hakka ka minu teine laps roomama». Selliste lausete peale pole muud kui kord kulmu kortsutada.

Esiteks on iga laps individuaalne olend ja iga lapse arengut tuleb käsitleda eraldiseisvana teistest, mitte püüda lapsi võrrelda enda, lapse õdede/vendade või hoopiski sõbranna lapsega, kirjutab füsioterapeut Maarja Säde lehel activebaby.ee.

Teiseks tuleb igale lapsele anda võimalus selleks, et ta õpiks selgeks roomamise ja käputamise, kuna need oskused on olulised nii lapse lihasjõu arendamises kui ka lülisamba, nägemise, tasakaalureaktsioonide ja emotsionaalsete oskuste arengus.

Kõik beebid käputama!

Iga laps on erinev, seetõttu võivad roomamisstiilid lapseti erineda. Mõni kasutab roomamiseks nn partisani stiili - laps liigub vahelduvate käte tõmmetega nii, et kõht on vastu alust; mõni aga tõmbab ennast kõhu peal mõlema käega korraga edasi - sellise roomamisstiili puhul on lapse jalad veel suhteliselt passiivsed. On ka lapsi, kes meelsamini tõmbavad ainult parema või vasaku käega ennast edasi ning tõukavad vastasjalaga - selle roomamisstiili puhul on oluline jälgida seda, et lapsel ei ole olnud eelnevalt probleeme ühe kehapoole tugeva eelistusega! Mõned lapsed liiguvad rullides - pöörates seljalt kõhule ja kõhult seljale ning teised jällegi tagurpidi, sellistel lastel on tavaliselt õlavööde päris tugev. Ja siis on meil käputajad - lapsed, kes liiguvad käpuli asendis nii, et kõht ei ole enam kontaktis alusega.

Eelnevalt kirjeldatud roomamisstiilid on kõik aktsepteeritavad ja see näitab laste leidlikkust, kuidas saada punktist A punkti B. Kõige olulisem roomamisstiil selles loetelus on käputamine. Käputamisele võiks eelneda peatüki alguses kirjeldatud esimesest viiest liikumisviisist üks. Käputamine on motoorne verstapost, mille kõik lapsed peaksid läbima, olgu see kas või lühikese ajaperioodi jooksul.

Käpuli asendis olemisel ja liikumisel saavad tugevaks lapse kaela-, õlavöötme-, kehatüve- ja jäsemete lihased. Need lihased on vajalikud selleks, et valmistada last ette selliseks suureks pingutuseks nagu seda on iseseisev kõnd. Käpuli asendil on oluline roll ka lapse lülisamba struktuuride kujunemisel (rinnakuosa küfoos ehk kumerus areneb välja siis, kui laps käputab).

Käputades vahelduvalt käsi-jalgu liigutades töötavad kehaga koostöös nii parem kui ka vasak ajupoolkera, mis loob eelduse kõikide koordinatsiooni nõudvate tegevuste (sh kõndimine, jooksmine jne) sooritamiseks. Ja nii saab laps juba põrandal maas liikudes harjutada kõndimisele ligilähedast tegevust (ka kõnnil kasutame vahelduvaid jalgade-käte liigutusi). Nägemise arengule aitab kaasa käpuli asendis enda käte ette ja seejärel kaugusesse vaatamine, mis sunnib last fokusseerima pilku kaugemale ja lähemale.

Käputamisel on oluline roll ka emotsionaalsete oskuste arenemisel. Seda keerulist tegevust õppides väljendab laps tihedamini nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone. Laps seab endale ruumis liikumisel uued sihid ja nüüd on tal võimalus kas eesmärk saavutada või selles põruda – see kõik arendab lapse enesekindlust ja iseseisvust.

Soovitused lapsevanemale

•  Alusta kõhuli olemise treeninguga juba varakult! Kõhuli olles treenib beebi oma kaela-, kehatüve- ja õlavöötmelihaseid. Need lihasgrupid on tähtsad oluliste motoorsete oskuste omandamisel nagu seda on pööramine, roomamine, käputamine jne.

•  Tee lapsega harjutusi roomamise ja käputamise soodustamiseks.

•  Ära hoia last kodus tihti sundasendites (lamamistoolis, turvahällis, kandelinas jne)! Motoorsete oskuste omandamiseks on lapsel vaja võimalust liikuda. Laps, kes on tihti lamamistoolis võib muutuda laisaks, sest tal ei ole võimalust arendada pööramis-, roomamis- ja käputamisoskust. Kõige parem roomamise ja käputamise arengut soodustav asend on maas (tegelustekil, matil, tekikesel) kõhutamine.

•  Ära pane last tihti jalgadele, kui ta veel ise toe najal püsti ei tule! Vastasel juhul võib lapse jalgades tõusta sirutustoonus, mis muudab painutusliigutuse õppimise lapse jaoks väga raskeks (kuna roomamisel on vaja jalgu painutada, siis on lapsel raske roomama ja käputama minna).

•  Ära soeta endale käimistooli/hüppepükse ja muud seismist soodustavat atribuutikat! Lastel, keda asetatakse tihti püstisesse asendisse enne seda, kui nad pole ise püsti tulemise oskust veel omandanud, võib jalgades tõusta sirutustoonus. Sirutustoonuse tõus jalgades muudab roomamise ja käputamise õppimise lapse jaoks väga raskeks.